Spetsiifiline foobia
Kirjeldus
Spetsiifiline foobia on üks levinumaid ärevushäireid, mida iseloomustab püsiv ja väljendunud hirm konkreetse objekti või olukorra ees. See hirm on ebaproportsionaalne tegelikule ohtule, kuid põhjustab olulist stressi ja võib tugevalt piirata inimese igapäevaelu ning sotsiaalseid tegevusi. Õnneks on spetsiifiline foobia tavaliselt väga hästi ravitud.
Spetsiifiline foobia on ärevushäire, mille korral inimene kogeb tugevat, irratsionaalset ja püsivat hirmu konkreetse objekti, olukorra või tegevuse ees. Hirmu tekitaja võib olla näiteks mõni loom, lennuk, suured kõrgused, vere nägemine, süstid või suletud ruumid. Kuigi inimene mõistab sageli, et tema hirm on liialdatud, ei suuda ta seda kontrollida. Hirmureaktsioon võib tekkida juba mõtlemisega hirmuobjekti või -olukorra peale ja tihti viib see aktiivse vältimiskäitumiseni, mis piirab elukvaliteeti. Ajuteaduslikult on foobia seotud sügavate, automatiseeritud reaktsioonidega ajus, eriti mandelkehakeses, mis on vastutav hirmu-emotsiooni töötlemise eest.
- Väljendunud ja püsiv hirm konkreetse objekti või olukorra (nt maod, koerad, lendamine, kõrgus) ees.
- Kohene ärevusreaktsioon hirmuobjekti kokkupuutel või isegi selle peale mõeldes.
- Tunne, et hirm on ebaproportsionaalne tegelikule ohtule.
- Tugev soov vältida hirmu tekitavat olukorda, isegi kui see segab igapäevategevusi.
- Eelhäired – ärevus eeldatava kokkupuute eel (nt mõeldes homme toimuvale hambaravile).
- Kiirenenud südametöö ja südamepekslemine.
- Värisemine või raputused.
- Hingeldus või lämbumistunne.
- Iiveldus või kõhuvalu.
- Rindkere valud või rõhumine.
- Kuumalained või külmavärinad.
- Pea valu või pearinglus.
- Kukkumise või kontrolli kaotamise hirm.
Spetsiifilise foobia täpne põhjus ei ole teada, kuid seda seostatakse mitme teguri kombinatsiooniga.
Negatiivsed kogemused: Tihti on foobia alguseks traumeeriv või hirmutav kogemus konkreetse objekti või olukorraga (nt koerahammustus, kinnijäämine lifti).
Õpitud käitumine: Laps võib omandada foobia jälgides hirmulist reaktsiooni vanematelt või lähedastelt (nt kui ema karjub ägedalt ämbliku nähes).
Geneetika ja temperament: Kalduvus ärevusele võib olla pärilik. Samuti on risk suurem lastel, kes on loomult tagasihoidlikud, ujed või negatiivse emotsionaalsuse suhtes tundlikumad.
Ajufunktsioonid: Hirmureguleerimisega seotud aju piirkondade (nagu mandelkeha) eripärad võivad osaleda.
Info edasikandmine: Teabe saamine traumeerivatest sündmustest (nt katsastuse õnnetusest) võib kaudselt hirmu tekitada.
Spetsiifilise foobia diagnoosimiseks teeb arst või psühholoog põhjaliku kliinilise intervjuu. Diagnoos põhineb tüüpilistel sümptomitel ja kriteeriumitel.
Anamnees: Arst küsib hirmu olemuse, tugevuse, kestuse ja mõju kohta igapäevaellu. Oluline on välja selgitada, kas hirm on põhjustatud teisest häirest (nt paniikihäire, obsessiiv-kompulsiivne häire).
Diagnostilised kriteeriumid: Kasutatakse rahvusvahelisi juhendeid (nt DSM-5), mis nõuavad, et hirm oleks püsiv (üle 6 kuu), põhjustaks olulist stressi või funktsioneerimishäiret ning ei oleks paremini seletatav teiste vaimse tervise häiretega.
Uurimused: Eristusdiagnostika jaoks võidakse kasutada eri teste või küsitlusi, et välistada muid terviseprobleeme (nt hüpoglükeemia, kilpnäärme talitlushäired), mis võivad ärevust imiteerida.
Spetsiifiline foobia on üks parimalt ravituid vaimse tervise häireid. Kõige tõhusam on psühhoterapeutiline sekkumine.
Ekspositsiooniteraapia: See on kuldne standard. Terapeut juhendab patsienti tasapisi ja turvaliselt konfronteeruma hirmuobjektiga või -olukorraga, alustades kujutluses või piltide vaatamisest ning lõpetades reaalse kokkupuutega. See aitab ajul õppida, et ohtu ei ole, ja hirmureaktsioon nõrgeneb.
Kognitiiv-käitumuslik teraapia (KKT): Keskendub negatiivsete ja katastroofiliste mõtete tuvastamisele ning muutmisele, mis hirmu käivitavad. Kombineeritakse tihti ekspositsiooniga.
Lõõgastustehnikad: Sügav hingamine, lihaste lõdvestamise harjutused või meditatsioon aitavad hallata ärevusreaktsiooni hirmuolukorras.
Ravimid: Ravimeid kasutatakse spetsiifilise foobia puhul harva. Lühiajalist mõju võidakse manustada beensodiasepiine hirmuolukorraks, kuid pikaajaliseks raviks need ei sobi. Mõnel juhul võib arst soovitada antidepressante, kui foobia on koos teiste ärevus- või meeleoluhäiretega.
Eneseabi: Struktureeritud eneseabi programmid või rakendused, mis põhinevad ekspositsioonil, võivad olla abiks kerge kuni mõõduka foobia korral.
Kui hirm konkreetse asja või olukorra ees on nii tugev, et see:
- Segab teie igapäevaelu, tööd, õpinguid või peresuhteid.
- Põhjustab teile olulist stressi või kannatamist.
- Sunneb teid muutma oma tavapärast käitumist või vältima olulisi tegevusi (nt keeldumine vajalikest arsti külastustest süstide hirmu tõttu, vältimine sõprade juurde külastamist, kellel on koer).
- Kestab üle kuue kuu.
Ärge oodake, kuni probleem muutub talumatuks. Varajane pöördumine spetsialisti (perearsti, psühholoogi või psühhiaatri) poole võimaldab saada tõhusa abi ja naasta täieõiguslikku elu ilma piirava hirmuta.