Sormluksur
Kirjeldus
Sormluksur on valulik konditsioon, mille puhul sõrme kõverdumine ja sirutumine muutuvad valulikuks või takistatuks, ning see võib lõppeda sõrme "lukkumisega" ühes asendis. See on üsna levinud käe ülekoormusega seotud häire, mis võib oluliselt mõjutada igapäevaseid toiminguid. Õigeaegne arstiabi ja ravi võivad enamikul juhtudel taastada sõrme normaalse liikuvuse.
Sormluksur (meditsiinilises kirjanduses tuntud ka kui stenoseeriv tenosünoviit) on seisund, mille puhul sõrme kõõluse ümbritsev kaitsekate (kõõlutupe) põletikul või paksunemise tõttu aheneb. See ahendus takistab kõõluse sujuvat libisemist läbi kõõlutübi. Kui kõõlus liigub, võib see kinni jääda või 'klõpsata' üle takistuse, põhjustades iseloomulikku tundet ja liikumist. Mõjutatud võib olla mis tahes sõrm, kuid sageli esineb see pöial, keskmisel või nimetissõrmel. Konditsioon võib areneda järk-järgult ja muutuda aja jooksul üha valulikumaks.
- Sõrme alusel tunduv valulikkus
- Hommikul esinev jäikus
- Liigutuste aeglustumine
- Sõrme aluse kohal tunduv paise või tundlikkus
- Klõpsav või kinni jääv tunne sõrme liigutamisel
- Sõrme jäämine kõverasse asendisse ja seejärel järsk sirutumine
- Valud, mis süvenduvad sõrme kasutamisel ja leevenduvad puhkamisel
- Sõrme liikumise raskendamine, eriti hommikul või pärast puhkust
- Sõrme püsiv lukustumine kõveras asendis, mida on võimatu ilma teise käe abita sirutada
- Pidev valulikkus isegi puhkeolekus
- Sõrme aluse kõvenenud moodustis (sõlme tunne)
Sormluksuri täpset põhjust ei ole alati teada, kuid see on seotud korduvate liigutuste või kõõlutüve pikaajalise survetega. Peamised riskitegurid hõlmavad: korduvaid käte kasutamise tegevusi (nagu pidev haaramine, surumine või vibreerivate tööriistade kasutamine), teatud tervisehäireid (reumatoidartriit, diabeet, kilpnäärme talitlushäired), naissoost (naised on haigestumisohtlikumad), vanust (40-60-aastased), ja käe või sõrme eelnevat vigastust. Põletikulised protsessid kehas võivad suurendada kõõlutüvede paksunemise tõenäosust.
Diagnoos põhineb peamiselt füüsilisel läbivaatusel. Arst palub patsiendil painutada ja sirutada sõrmi ning kuulab või tunneb ära iseloomulikku klõpsatust või takistust. Arst kontrollib sõrme aluse valulikkust ja sõlmelisi moodustisi. Täiendavaid kujutavaid uuringuid nagu röntgen või ultraheli tavaliselt ei vajata, kuid neid saab kasutada teiste võimalike põhjuste (nagu artriit või luumurd) välistamiseks või kõõluse ja selle ümbritseva koe oleku hindamiseks.
Ravi sõltub sümptomite raskusastmest. Mittekirurgilised meetodid on esimene valik: puhkamine ja tegevuse muutmine, kihiline jäähoid, mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (NSAID-id) valu leevendamiseks, erilised spalkid (ortoosid), mis hoiavad sõrme sirges asendis ööpäevaringselt või öösiti, ning füsioteraapia venitusharjutustega. Kui need meetodid ei ole tõhusad, võidakse soovitada steroidi süsti (kortikosteroidi) süstimist kõõlutuppe. See võib oluliselt vähendada põletikku ja sümptomeid. Krooniliste või raske juhtumite puhul võib olla vajalik väike kirurgiline protseduur (vabastusoperatsioon), mille käigut lõigatakse ahenenud kõõlutüvi laiemaks, et taastada kõõluse vaba liikumine.
Soovitatav on konsulteerida perearsti või ortopediga, kui: sõrme liigutamine on muutunud püsivalt valulikuks või takistatuks, märkate sõrme klõpsavat liikumist või see jääb kinni, sõrme alusele tekib püsiv paise või kõvenenud koog, või sõrm lukustub kõverasse või sirgesse asendisse. Eriti kiirelt tuleks tegutseda, kui sõrme liigutamine on täielikult blokeerunud või valu on äge – see võib viidata muule tõsisele probleemile. Varane diagnoos ja ravi võimaldavad enamasti vältida kirurgilist sekkumist.