SIADH sündroom (Ebasobiva antidiureetilise hormooni sekretsiooni sündroom)

SIADH (Syndrome of Inappropriate Antidiuretic Hormone Secretion) ehk Ebasobiva antidiureetilise hormooni sekretsiooni sündroom on haiguslik seisund, mille puhul hipofüüs või teised kuded eritavad püsivalt liigset antidiureetilist hormooni (ADH), tuntud ka kui vassopressiin. Tavaliselt reguleerib ADH keha veetasakaalu, suurendades neerudes vee tagasiimendumist, et säilitada kontsentreeritud uriini teket. SIADH korral aga jätkab ADH tootmine vaatamata keha juba madalale vere naatriumitasemele (hüponatreeniale) ja vedeliku liigsele mahule. See põhjustab veesisalduse kogunemist vereringes, naatriumi lahjendamist ja elektrolüütide tasakaalu häirumist. Peamised mõjutatud organid on aju (turse tõttu) ja neerud. Seisund ei ole iseseisev haigus, vaid sümptom paljudest aluseks olevatest põhjustest, alates kasvajatest kuni ravimiteni.

SIADH ei teki iseenesest, vaid on peaaegu alati teise haigusliku seisundi või ravimi tagajärg. Peamised põhjused jagunevad mitmesse kategooriasse:

1. Kasvajad: Erittisi kasvajaid, mis eritavad ADH-d (paraneoplastiline sündroom). Levinuim on väikerakkline kopsuvähk, kuid ka mitmed teised vähid (näiteks kõri, kõhunääre, lümfoidkoe).

2. Keskusnärvisüsteemi häired: Aju trauma, insult (verejooks või isheemia), meningiit, entsefaliit, ajuturje, hüdrotsefaalia või psühhiaatrilised häired (näiteks psühhoos).

3. Kopsuhaigused: Rasked kopsupõletikud (nt pneumoonia), tuberkuloos, astma, respiratoorne distress, positiivrõhku ventileerimine.

4. Ravimid: Paljud ravimid võivad soodustada ADH eritumist või selle toimet võimendada. Levinumad on: mõned antidepressandid (SSRI, tritsüklilised), psühhoosiravimid, vaigistid (bensodiatsepiinid), epilepsiaravimid (karbamatsepiin), tsütostaatikumid (tsüklofosfamiid), mittesteroiidsed põletikuvastased ravimid (NSAID) ja diabeediravim mõned (klorpropmamiid).

5. Muud põhjused: Stress (näiteks suurenenud valu), postoperatiivne periood, kilpnäärme alatalitlus, neerupuudulikkus, HIV/AIDS. Vanus (eakad on tundlikumad) ja haiglast tingitud tegurid (näiteks valu, iiveldus) võivad kaasa aidata.

SIADH diagnoosimine on diferentsiaaldiagnostiline protsess, mis eeldab teiste hüponatreenia põhjuste välistamist. Alustatakse põhjaliku anamneesi ja füüsilise uuringuga, et hinnata vedelikubilansi ja võimalikke põhjustavaid tegureid. Diagnostika põhietappideks on:

• Veranalüüs: Keskne on elektrolüütide (eelkõige naatriumi) taseme määramine, samuti urea, kreatiniini, glükoosi, kolesterooli ja vere osmoonsuse hindamine. Madal naatrium (<135 mmol/L) koos madala vere osmoonsusega (<275 mOsm/kg) viitavad hüponatreeniale.
• Uriinianalüüs: Uriini naatriumi sisaldus on SIADH korral tavaliselt kõrge (>40 mmol/L), mis näitab, et neerud ei erita naatriumi piisavalt, kuigi veres on seda vähe. Uriini osmoonsus on kõrge (>100 mOsm/kg), isegi kui see peaks vedeliku ülekoormuse korral olema madal.
• Kliiniliste kriteeriumide kontroll: SIADH diagnoos kinnitatakse, kui on täidetud peamised kriteeriumid: 1) hüponatreenia, 2) vere osmoonsus madal, 3) uriini osmoonsus ebaproportsionaalselt kõrge (>100), 4) uriini naatrium kõrge (>40), 5) puuduvad kliinilised märgid vedelikupuudusest või turse olemasolust, 6) normaalse kilpnäärme, neerude ja neerupealiste funktsioon.
• Piltdiagnostika ja täiendavad uuringud: Rindkere röntgen või KT skänner kopsu- või mediastinaalkasvajate väljaselgitamiseks. Kui kahtlustatakse CNS põhjust, tehakse peaaju magnetresonantstomograafia (MRI). Võib olla vajalik ka ADH taseme määramine veres, kuigi see pole alati kättesaadav.
• Vahetuvatuse testid: Mõnikord kasutatakse veekoormustesti või soolalahuse infusiooni testi, et hinnata neerude reaktsiooni.

Ravi fookus on hüponatreenia parandamisel ja aluseks oleva põhjuste lahendamisel. Ravistrateegia sõltub sümptomite raskusastmest, naatriumi taseme kiirusest langusest ja patsiendi üldisest seisundist.

1. Aluseks oleva põhjuste ravi: Kõige olulisem samm on avastada ja ravida SIADH-d põhjustav seisund (nt infektsiooni ravi, vähiravi, põletikuvastane ravi või probleemse ravimi katkestamine).

2. Vedeliku piiramine: Enamikul patsientidel, kel on krooniline ja sümptomiteta hüponatreenia, on esmaseks meetodiks vedeliku sissevoo piiramine (tavaliselt 800-1000 ml ööpäevas). See aitab tasakaalustada vedelikbilansi ja tõsta naatriumi taset aeglaselt.

3. Farmakoloogiline ravi:

• Demeclotsükliin: Tetratsükliini derivaat, mis blokeerib ADH toimet neerutuumikutes, tehes uriini lahjemaks. Kasutatakse krooniliste juhtude puhul.
• Vaptaanid (tolvaptan, konivaptan): ADH retseptorite antagonistid, mis soodustavad vee eritumist ilma elektrolüütide kaotusteta (akvaarees). Kasutatakse valikulistel juhtudel raskema hüponatreenia korral, kuid nõuab ranget järelvalvet kuna kiire naatriumi tõus võib põhjustada demüeliniseeriva sündroomi.
• Üüriured (furoseemiid): Võivad olla kasulikud kombinatsioonis soolaga, et suunata vee eritumist, kuid nõuavad ettevaatlikku kasutamist.

4. Akuutse või sümptomaatilise hüponatreenia ravi: Kui patsient on segaduses, krambides või koomas, on vaja kiiret sekkumist haiglas:

• Hüpertooniline (3%) soolalahus: Manustatakse veenisisese infusioonina, et kiiresti tõsta naatriumi taset ja leevendada aju turretust. Ravil tuleb jälgida naatriumi taset iga 2-4 tunni järel, et vältida liiga kiiret parandamist (risk demüeliniseeriva sündroomi tekkeks).

5. Pikaajaline haldamine: Krooniliste juhtude puhul võib olla vajalik eluaegne vedelikupiirang ja regulaarne elektrolüütide kontroll. Patsiendi harimine oma seisundi ja dieedi kohta on väga oluline.

SIADH ei ole seisund, mida tasub ignoreerida. Võta ühendust oma perearstiga või sisehaiguste eriarstiga kohe, kui sul on mõni järgmistest märkidest, eriti kui sul on teadaolev põhjustav tegur (nt vähk, teatud ravimid, kopsuhaigus):

• Rutiinsed veretulemused näitavad pidevalt madalat naatriumi taset, isegi kui sümptomeid pole.
• Ilmnevad hüponatreenia sümptomid, nagu püsiv väsimus, peavalu, iiveldus, lihase nõrkus või kerge segadus.
• Meelemuutused või raskused igapäevaste toimingute sooritamisel.

KIRELT ARSTI ABII (kutsuge kiirabi või sõitke haiglasse):

• Äge segadus, desorienteeritus või agressiivne käitumine.
• Kehavigastused, krambid või teadvuse häire (letargia, uimasus).
• Rasked oksendamised, mis takistavad vedeliku tarbimist.
• Hingamisraskused või rinnusvalu.
• Äkiline lihasejõu kadumine või liikumisvõime halvenemine.

Oluline on teada, et mõned ravimid võivad põhjustada SIADH-d. Kui oled alustanud uut ravimit ja märkad ülaltoodud sümptomeid, võta kohe ühendust oma raviva arstiga, ärra katkesta ravimit iseseisvalt.