Hüpofüüsi magnetresonantstomograafia

Ei kohaldu

Näitaja kohta

Hüpofüüsi magnetresonantstomograafia (MRI) on mitteinvasiivne kuvamis meetod, mis võimaldab saada üksikasjalikke pilte ajuripatsist ja selle ümbrusest. Seda kasutatakse hüpofüüsi anatoomia, struktuuri ja võimalike patoloogiate hindamiseks. Uuring on oluline hormonaalsete häirete, peavalude või nägemisprobleemide puhul.

Mis on hüpofüüsi magnetresonantstomograafia?

Funktsioon

Hüpofüüs on ajuripats, mis asub ajukaudus ja toodab hormoone, mis reguleerivad olulisi kehafunktsioone, nagu kasv, metabolism ja reproduktsioon.
Magnetresonantstomograafia võimaldab visuaalselt hinnata hüpofüüsi suurust, kuju, struktuuri ja suhet ümbritsevate kudede ja veresoontega ilma ioniseerivat kiirgust kasutamata.

Põhimõte

MRI põhineb tugeva magnetvälja ja raadiolainete kasutamisel, et ergastada vesinikuaatomituumasid kehas ja registreerida nende poolt tagasi saadetud signaale.
Erinevad kuded reageerivad erinevalt, mis võimaldab luua kontrastseid ja detailseid kahemõõtmelisi või kolmemõõtmelisi pilte pehmetest kudedest, luudest ja veresoontest.

Protseduuri ettevalmistus ja käik

Ettevalmistus

Enne uuringut tuleb eemaldada kõik metallesemed (ehted, kuulmiseaparaat, hambaaparaadid).
Kontrastaine sissetoomiseks võib olla vaja paigaldada veenikanüül. Patsiendil tuleb teavitada arsti kõikidest kroonilistest haigustest, allergiatest (eriti kontrastainete suhtes) ja raseduse võimalusest.
Tavaliselt ei ole vaja erilist dieeti, kuid enne uuringut võidakse soovitada lühikest nälgimist.

Protseduur

Patsient asetatakse liuglauale, mis libiseb tsentrisse asetatud MRI-toru sisse. Toru on suhteliselt kitsas, mis võib tekitada klaustrofoobiat.
Uuringu ajal peab patsient lebama täiesti liikumatult. Tehnik teeb seadmetega pilte ja suhtleb patsiendiga kaudu helisüsteemi.
Protseduur kestab tavaliselt 30 kuni 60 minutit, olenevalt sellest, kas kasutatakse kontrastainet ja kui palju skaneerimisprotokolle on vaja.

Mida hüpofüüsi MRI võib näidata?

Levinumad leiud ja nende tähendus

**Hüpofüüsi adenoom:** Enamik leiudest on healoomulised kasvajad. Nad võivad olla hormonaalselt aktiivsed (toodavad liigselt hormoone, nt prolaktiini, kasvuhormooni) või inaktiivsed.
**Rathke lõpukott tsist:** Tavaliselt kahjutu vedelikuga täidetud moodustis, mis tekib arengu käigus. Suured tsistid võivad survestada ümbritsevaid struktuure.
**Hüpofüüsi apopleksia:** Kasvaja või tervet kude tabav verejooks või infarkt, mis põhjustab ägedaid sümptomeid nagu tugev peavalu ja nägemishäired.
**Sellari diaphragm laienemine või väljalaske:** See võib olla seotud ajurõhu tõusu või skleroosiga.

Muud võimalikud radioloogilised muutused

**Hüpofüüsi hüpertroofia või suurenemine:** Võib olla seotud füsioloogiliste muutustega (nt rasedus) või patoloogiaga (nt primaarne hüpotüreoos).
**Tühja sella sündroom:** Kui hüpofüüs on surutud õhukeseks kihiks sella turtsi põhjas, mis võib olla kaasasündinud või tekkida pärast operatsiooni/kiiritusravi.
**Põletikulised protsessid (hüpofüüsiit):** Autoimmuun- või infektiivne põletik.
**Metastaasid teistest kasvajatest:** Harvem leid, kuid võimalik näiteks rinnaka või kopsuvähi korral.

Indikatsioonid: millal tehakse seda uuringut?

Kliinilised sümptomid ja seisundid

Kahtlus hormonaalsesse häiresse (nt Cushingi sündroom, akromegalia, prolaktiinoom, kasvuhormooni või TSH defitsiit).
Seletamatu peavalu, eriti kui see on püsiv või lokaliseerub silmade taha.
Nägemisvälja defitsiidid või muu nägemishäire, mis viitab nägemisköörme (kiasma opticum) survele.
Hüpofüüsi talitluse hindamine pärast peaaju trauma, operatsiooni või kiiritusravi.
Järelevalve juba tuvastatud hüpofüüsi kasvaja või muude muutuste üle.

Spetsialistid, kes uuringut tellivad

**Endokrinoloog:** Hormonaalsete häirete diagnoosimiseks ja jälgimiseks.
**Neuroloog või neurokirurg:** Peavalude, nägemishäirete või teiste neuroloogiliste sümptomite põhjuse väljaselgitamiseks ja enne või pärast neurokirurgilist sekkumist.