Sarkoidoosis (luupõletik)

Sarkoidoosis (tuntud ka kui luupõletik) on multisüsteemne haigus, mille puhul immuunsüsteemi rakud (peamiselt T-lümfotsüüdid ja makrofaagid) kogunevad teatud organitesse ja moodustavad põletikulisi sõlme ehk granuloome. Need granuloomid koosnevad aktiveerunud immuunrakkude klastritest ja võivad häirida organi normaalset struktuuri ja talitlust. Haiguse käik on väga erinev: paljudel patsientidel kaob see spontaanselt, kuid mõnel võib see püsida aastaid ja põhjustada püsivaid kahjustusi, eriti kopsukoe fibroosi.

Sarkoidoosise täpset põhjust ei teata. Arvatakse, et haigus tekib immuunsüsteemi ebanormaalse reaktsiooni tulemusena tundmatule ärritajale (näiteks viirusele, bakterile, kemikaalidele või tolmuosakestele) geneetilise kalduvusega isikutel. Peamised riskitegurid on:

• Vanus ja so: Haigus esineb sagedamini noortel (20–40-aastastel) täiskasvanutel ja naistel.
• Rass ja geneetika: Mustanahalistel isikutel esineb sarkoidoosist sagedamini ja kulgeb raskemini. Haigusega seostatakse teatud geene.
• Keskkonnategurid: Oletatakse seost teatud keskkonnamürkide, tolmuga või mikrobite kokkupuutega, kuid otsest seost pole tõestatud.
• Pereliik: Haiguse esinemine peres suurendab haigestumisriski.

Sarkoidoosist ei ole olemas ühte spetsiifilist testi. Diagnoos põhineb mitmel meetodil, et välistada teised haigused ja kinnitada granuloomide olemasolu.

1. Anamnees ja füüsiline uuring: Arst küsib sümptomite ja perehaiguste kohta, kuulab kopsusid ja otsib nahakahjustusi.

2. Kujutlusdiagnostika: Rindkere röntgen on esmane meetod, mis näitab iseloomulikke muutusi lümfisõlmedes ja kopsukoes. Täpsemaks hindamiseks võidakse kasutada kopsude kompuutertomograafiat (CT).

3. Funktsionaalsed hingamistestid (spiromeetria): Et hinnata kopsude töövõimet ja haiguse mõju hingamisele.

4. Biopsia ja patoloogiline uuring: Kindel diagnoos nõuab koeproovi (biopsiat), mis võetakse kergesti ligipääsetavast kohast (naha-, limaskesta-, bronhoskoopilise biopsia või lümfisõlme biopsia). Proovi mikroskoobiga uurimine näitab iseloomulikke granuloome.

5. Laboratoorsed testid: Vereanalüüs võib näidata põletikunäitajate (nt ACE ensüümi) tõusu, kaltsiumi ainevahetuse häireid. ACE ensüümi tase võib olla kõrgenenud, kuid see pole diagnoosile piisav.

6. Muud uuringud: Südame-uuringud (EKG, ekokardiograafia) või silmauuringud, kui on kahtlus nende organite kaasatuse kohta.

Ravi pole alati vajalik, kuna paljudel patsientidel kaob haigus iseenesest. Ravikava sõltub sümptomite raskusastmest, kahjustunud organitest ja haiguse progressioonist.

• Jälgimine: Asümptomaatiliste või kergete sümptomitega patsientidele võib piisata regulaarsetest kontrolluuringutest (rindkere röntgen, hingamisfunktsiooni testid).
• Medikamentoosne ravi:
• Kortikosteroidid: Esmane ravi raskemate vormide korral. Tavaliselt prednisoon suukaudselt, mis pärsib põletikku ja granuloomide teket.
• Immunosupressandid: Kui kortikosteroidid on ebaefektiivsed või põhjustavad tõsiseid kõrvaltoimeid, kasutatakse ravimeid nagu metotreksaat, azatioopriin või mikofenolaat.
• Bioloogilised preparaadid: Rasketel ja ravile vastupidavatel juhtudel võidakse kasutada TNF-alfa inhibitoreid (nt infliksimab).
• Muud meetodid: Nahakahjustuste korral võib kasutada põletikuvastaseid kreeme, silmasümptomite korral silmatildu. Oluline on loobuda suitsetamisest, kuna see raskendab kopsukahjustust.

Pöörduge arsti juurde, kui teil on püsivad sümptomid, mis võivad viidata sarkoidoosisele:

• Kiiresti: Väljavahetamatu köha või hingeldus, mis kestab üle paar nädala.
• Planeeritult perearsti juurde: Põhjalik arutelu vajalik pikaajalise (üle kuu) väsimuse, kehakaalu languse, liigesevalude või öise higistamise korral.
• ERAKORDSELT: Silma punetuse, valu või järsu nägemise halvenemise korral on vaja erakorralist silmaarsti kontsultatsiooni, kuna see võib olla verepõletiku märk. Samuti uute ja oluliste hingamisraskuste või rindkerevalude ilmnemisel.

Ärge jätke sümptomeid tähelepanuta, sest varane diagnostika ja vajadusel ravi võivad ennetada püsivaid organikahjustusi.