Hambaröntgen

Ei kohaldu

Näitaja kohta

Hambaröntgen ehk hambapilt on kiirgusdiagnostika meetod, mis võimaldab hinnata nähtamatuid hambastruktuure, nagu juured, luu ja kõõrdsed. See on oluline abivahend hambaarsti ja suuharsti igapäevatöös haiguste avastamiseks ja ravikava koostamiseks.

Mis on Hambaröntgen?

Funktsioon

Varajase kaariese tuvastamine kontaktpindadel
Hambajuure, ümbruskontu ja luukoe seisundi hindamine
Mõõtkavate hammaste, krooniliste põletike ja abstsesside diagnoosimine
Suukaugu ja implantaatide paigaldamise planeerimine

Tehnoloogia

Kasutatakse madala doosiga röntgenkiirgust (radiograafia)
Kaasaegsed digitaalsed seadmed vähendavad kiirguskoormust oluliselt
Pildid on kohe arvutis vaadatavad ja salvestatavad

Protseduuri käik

Protseduur

Patsient istub tugitoolis, hambaarst paigaldab suukaudse röntgenplaadi või sensori uuritava hamba juurde.
Röntgenaparaat (pea) suunatakse kindla nurga all vastavalt vajalikule pilditüübile ja tehakse kiire sälvatus.
Kogu protseduur kestab mõne sekundi. Tavapärane üksikpilt tehakse mõne minuti jooksul.
Digitaalne pilt on kohe saadaval arvuti ekraanil hindamiseks.

Valmistumine

Eelnevat valmistumist enamasti ei vaja.
Soovitatav on enne protseduuri hambad puhastada.
Rasedatel naistel tuleb protseduuri vajalikkus arutada hambaarstiga.
Vajadusel eemaldatakse ehted ja ebaarsti hambakroonid, mis võivad pilti varjata.

Mida näitavad Hambaröntgeni leitud muutused?

Sagedased leidmed ja nende tähendus

Heledamad alad pildil (radioloogsed opaadsed kohad): viitavad tihedamale materjalile, nagu täidised, kroonid või hamba kivistumine (pulpakivistumine).
Tumedamad alad pildil (radioloogsed luksentsed kohad): viitavad koekadu või vähem tihedale materjalile. See võib olla kaaries, luuhäire, juurekanali põletik või luukao tulemus.

Tüüpilised patoloogilised leidmed

Vahevallakaaries (interproksimaalne kaaries): nähtav hammaste kokkupuutepinna all.
Apikaalne parodontiit: hambajuure tipus olev tumedam piirkond, mis näitab põletikku või infektsiooni.
Luukaod (alveolaarkontu resorptsioon): luu taseme langus hambajuure ümber, mis on parodontiidi tunnus.
Mõõtkavad hammad (retineeritud): hammaste, mis ei ole lõiganud läbi igemekatte, asukoht ja suund.
Tsüstid või muud moodustised: selged piiridega tumedad alad luis või pehmetes kudedes.

Indikatsioonid: millal tehakse Hambaröntgen?

Kliinilised olukorrad

Kahtlus kaariesse, eriti hammaste vahelises ruumis, mida silmaga ei näe.
Valu või tundlikkus hambas või lõualuus.
Igemete verejooks, paistetus või taskute teke.
Trauma (näiteks löök) hammastele või lõualuule.
Enne keerukamaid protseduure nagu juureravi, implantoloogia või mõõtkuvate hammaste eemaldamine.
Krooniliste haiguste (nt parodontiit, apikaalne parodontiit) jälgimine.

Spetsialistid

Hambaravi (odontoloogia): hambaarst (odontoloog) kasutab röntgenit igapäevaselt diagnostikas.
Suuhigieen: suuhügieenist võib soovitada röntgenpilti üldise suutervise hindamiseks.
Suukirurgia: suukirurg (stomatoloog) vajab pilti enne kirurgilisi menetlusi, nt tarklate eemaldamist või implantatsiooni.