Proliferatiivne diabeetiline retinopaatia
Kirjeldus
Proliferatiivne diabeetiline retinopaatia on diabeetilise retinopaatia kõige raskem ja kõige ohtlikum vorm, mille puhul võrkkestale hakkavad kasvama uued, ebanormaalsed veresooned. See tõsine silmahaigus on juhtiv pimeduse põhjustaja täiskasvanud diabeediga inimeste seas. Õigeaegne diagnostika ja asjakohane ravi on absoluutselt hädavajalikud nägemise säilitamiseks.
Proliferatiivne diabeetiline retinopaatia (PDR) on kroonilise diabeedi tüsistus, mis mõjutab silmade võrkkestat. Pikaajaline kõrge veresuhkru tase kahjustab võrkkesta peenikesi veresooni (mikroangiopaatia), põhjustades nende ummistumist. See toob kaasa võrkkesta hapniku- ja toitainepuuduse (iskemia). Reageerimaks sellele häirile, hakkab organism tootma spetsiaalseid kasvufaktoreid (eelkõige VEGF), mis käivitavad uute veresoonte moodustumise protsessi võrkkestal või ka silma teistel osadel – seda nähtust nimetatakse neovascularisatsiooniks. Need uued veresooned on aga väga habrad, ebanormaalse seinaga ja kergesti rebenevad, põhjustades korduvaid verejookse (vitreous'e hemorraagiat) ning tekitatud arretinaalseid koe- või sidekoekiude. Need kiud võivad kokku tõmmates põhjustada traktsioonilist võrkkesta detsatsemini (eraldumist), mis viib püsiva ja raskema nägemise kaotuseni. Seega on PDR patoloogilise protsessi lõppstaadium, kus keha ise püüab parandada kahjustust, kuid teeb seda kahjuliku ja ohtliku mehhanismiga.
- Nägemise muutuv või püsiv udusus või hägusus.
- „Lendavad kärbsed“ (mustad täpid, niidid, ämblikuvõrgud), mis liiguvad nägemisväljas – see võib osutada kergele verejooksele (vitreous'e hemorraagiale).
- Värvide nägemise halvenemine või kahvatunemine.
- Öine nägemise halvenemine või kohanemisraskused pimedas.
- Äkiline, oluline nägemise langus või pimedate laikude teke nägemisväljas – see võib olla märk suuremast verejooksust või võrkkesta detsatseminist.
- Välgunägemised (valgusvilgud) või kõverate joonte nägemine (metamorfoopsia) – sümptomid, mis viitavad võrkkesta pingule või algavale eraldumisele.
- Punetav või verine silm (hüfema), kui veri pääseb silma esiosasse.
- Silma- või peavalu (harvem, võib esineda neovaskulaarse glaukoomi korral).
Põhipõhjuseks on pikaajaline (tavaliselt üle 10 aasta) diabeet, sõltumata selle tüübist (1. või 2. tüüp). Oluline on mitte niivõrd diabeedi kestus, kuivõrd veresuhkru taseme halb kontroll. Peamised riskitegurid, mis kiirendavad proliferatiivse diabeetilise retinopaatia teket, on: pikaajaline kõrge hemoglobiin A1c (HbA1c) tase; kõrge vererõhk (hüpertensioon); kõrged vere lipiidide tasemed (düslipidemia); diabeedi kestus – mida pikem, seda suurem risk; rasedus diabeediga naistel; tubakasuitsetamine, mis kahjustab veresooni; teised diabeedi tüsistused nagu neerupuudulikkus (nefropaatia) või neuropaatia; ja teatud geneetiline eelsoodumus. Rasedus võib olemasolevat diabeetilist retinopaatiat kiirendada.
Proliferatiivse diabeetilise retinopaatia diagnostika põhineb silmaarsti põhjalikul uuringul. Kõige olulisem on dilateeriva (pupilli laiendava) tilgutamise järel läbi viidav silmapõhja (võrkkesta) uuring spetsiaalse lambiga. Selleks kasutatakse mitmeid täpsemaid meetodeid: Fluorestseinvärviangiograafia (FAG): erivärvi süstimine küünlarsoontesse võimaldab täpselt näha veresoonte lekkeid, ummistunud alasid ja uute veresoonte (neovascularisatsiooni) olemasolu. Optiline koherentsitomograafia (OCT): annab võrkkesta kõrglahutusega ristlõikepildid, mis näitab selle paksust, struktuuri, turset (makulaödeemat) ja traktsioone (pingeid). Silma ultraheliuuring: on vajalik juhul, kui suur verejooks (vitreous'e hemorraagia) takistab silmapõhja otsest vaatlemist. Selle abil saab tuvastada võrkkesta detsatsemini või kasvajaid. Diabeediga patsiendid peaksid igal aastal läbima silmaarsti kontrolli, isegi kui nägemishäireid ei ole.
Ravi eesmärk on peatada ebanormaalsete veresoonte kasv, stabiliseerida nägemist ja vältida pimedust. Meetodid valitakse individuaalselt: Panretinaalne laserkoagulatsioon (PRP): kullatud standardravi. Laseriga tehakse tuhandeid väikeseid põletusi võrkkesta äärealadele, et hävitada hapnikuvaeseid kudesid ja vähendada VEGF tootmist, peatades seega uute veresoonte kasvu. Anti-VEGF-ravi: need on ravimid (nt bevatsitsumab, ranibitsumab, aflibertsapt), mida süstitakse otse silma sisse (intravitrealsed süstid). Need blokeerivad kasvufaktorit VEGF, kuivavad uusi veresooni ja vähendavad makula turset. Süste tuleb korrata mõne kuu tagant. Kortikosteroidide süstid silma: kasutatakse mõnikord makulaödemi korral. Vitrektoomia: mikrokirurgiline operatsioon, mille käigus eemaldatakse verega täitunud klaaskeha (vitreous) ja arretinaalsed kiud. See on sageli vajalik pikaajalise verejookse, traktsioonilise võrkkesta detsatsemini või kombinatsioonilise detsatsemini korral. Kõige olulisem on siiski põhihaiguse – diabeedi – kontroll: optimeeritud veresuhkur, vererõhk ja kolesterooli tase aeglustavad haiguse progressi oluliselt.
Kõigil diabeediga inimestel on kohustuslik igal aastal käia silmaarsti juures kontrollil, isegi kui nägemine on hea. Koheselt ja kiireloomuliselt tuleb silmaarstile pöörduda järgmiste hirmutavate sümptomite ilmnemisel: äkiline, märkimisväärne nägemise langus ühes või mõlemas silmas; uute, arvukate „lendavate kärbeste“, udu või varju ilmnemine nägemisväljas; püsivad valgusvilgud (välgunägemised) pimedas ruumis või silmade sulgemisel; tunne, nagu oleks nägemisväljale tõmmatud hall või must kate või kardin; selgelt märgatav kõverate joonte nägemine (näiteks uksepiidad või pliiatsid tunduvad painduvat). Ärge oodake, kuni sümptomid ise mööduvad – proliferatiivse diabeetilise retinopaatia korral on iga päev, iga tund oluline nägemise päästmiseks.