Parkinsoni tõbi
Kirjeldus
Parkinsoni tõbi on üks levinumaid kesknärvisüsteemi degeneratiivseid haigusi, mis avaldub peamiselt liikumishäirete näol. See on pikaajaline, aeglaselt kulgev seisund, mis mõjutab inimese igapäevaelu. Õigeaegne tuvastamine ja korralik tervishoiukava võivad oluliselt parandada elukvaliteeti.
Parkinsoni tõbi on krooniline neuroloogiline haigus, mida iseloomustab aju teatud piirkondades (substantia nigra) dopamiini tootvate rakkude järkjärguline hukkumine. Dopamiin on oluline virgatsaine, mis tagab sujuvate ja kontrollitud liigutuste tegemise. Rakkude vähenedes tekib dopamiinipuudus, mis põhjustab iseloomulikke liikumishäireid, nagu värisemine (tremor), liikumispidavus (bradükineesia) ja lihaste kangetus. Haigus mõjutab mitte ainult motoorikat, vaid võib kaasa tuua ka mittemotoorseid sümptomeid, näiteks meeleolu häireid, une- ja lõhnatundlikkuse probleeme.
- Puhkev värisemine (tremor) - sagedamini esmalt ühes käes või sõrmedes.
- Liikumispidavus (bradükineesia) - liigutused muutuvad aeglasemaks ja raskemini käivituvaks.
- Lihaste kangetus (rijidiidsus) - jäik tunne kätes, jalgades või kaelas.
- Posturaalse ebastabiilsuse (tasakaaluhäire) teke - tavalisem haiguse hilisemas staadiumis.
- Lõhnatundlikkuse vähenemine.
- Autonoomse närvisüsteemi häired (nt vererõhulangus, seedehäired, uriinipidamatus).
- Uneprobleemid ja väsimus.
- Meeleoluhäired (näiteks depressioon, ärevus).
- Kognitiivsed muutused (mäluhäired, aeglustunud mõtlemine).
- Käsialas kirja vähenemine (mikrograafia).
- Hääle muutumine (see võib muutuda vaiksemaks või monotonsemaks).
- Imetlusnäo vähenemine.
- Kõnnaku muutus (väikesed sammud, lohisedes kõndimine).
Parkinsoni tõve täpne põhjus on teadmata. Arvatakse, et see on tingitud geneetiliste tegurite ja keskkonnatingimuste (nt teatud toksinid) koosmõjust. Haigusega kaasneb dopamiini tootvate rakkude lagunemine. Peamised riskitegurid on vanus (haigus sagedamini 60-aastastel ja vanematel) ning perekondlik eelsoodumus (teatud geneetilised mutatsioonid). Mehed haigestuvad naistest veidi sagedamini. Mõnel juhul on seostatud riski suurenemist pikaajalise pestitsiidide või raskmetallide kokkupuutega.
Parkinsoni tõve diagnoos põhineb peamiselt neuroloogilistel uuringutel ja anamneesil. Spetsiifilist vere- või kudede testi diagnoosi kinnitamiseks ei ole. Neurolog hindab patsiendi sümptomeid, refleksse, lihastoonust ja koordinatsiooni. Võidakse kasutada dopamiini transporterit kajastavaid uuringuid (DAT-SPECT), et eristada Parkinsoni tõbe teistest sarnaseid sümptomeid põhjustavatest seisunditest. Magnetresonantstomograafia (MRI) või arvutitomograafia (CT) võivad olla kasulikud teiste võimalike aju kahjustuste väljaarvamiseks.
Parkinsoni tõbi on praegu ravimatu, kuid sümptomeid on võimalik tõhusalt kontrollida. Raviplaan koostatakse individuaalselt. Põhiline ravivõte on dopamiini asendusravi (nt levodopa), mis täidab aju dopamiinipuudust. Kasutatakse ka dopamiini agonistide, MAO-B ja COMT ensüümi inhibiitorite jms ravimeid. Tõsiseid liikumishäirete korral võidakse kasutada sügava aju stimulatsiooni (DBS) operatsiooni. Olulist rolli mängivad regulaarne füsioteraapia ja kehaline treening, mis parandavad liikuvust ja tasakaalu. Logopeedi abiga saab parandada kõne selgust. Toetus psühholoogilt ja patsientide toetusgruppidest on samuti väga olulised.
Pöörduge neuroloogi poole, kui märkate ise või teie lähedane järgmisi hoiatussignaale: püsivat värisemist (tremorit) ühes kehapooles; märgatavat liikumiste aeglustumist; jäikust käte, jalgade või kaela piirkonnas; muutusi kõnnakus (lohisedes kõndimine) või tasakaalutunnetes; käsialas järsu halvenemist (kirjamärkide vähenemist); või hääle muutumist (see muutub vaiksemaks). Oluline on arsti juurde pöörduda võimalikult varakult, et alustada sobivat ravi ja aeglustada haiguse progressiooni ning säilitada elukvaliteeti. Äge meditsiiniline abi on vajalik, kui ravimid põhjustavad äkkselt tekkinud raskusi liikumises või tekivad segadusseisundid (hallutsinatsioonid).