Stabilomeetria

Kirjeldav

Näitaja kohta

Stabilomeetria on objektiivne meetod inimese tasakaalutunnetuse ja tasakaaluhäirete hindamiseks. See on spetsiaalne funktsionaalne uuring, mis mõõdab keha hoiaku stabilisust ja tasakaalu juhtimise mehhanisme erinevates tingimustes. Uuring aitab tuvastada tasakaaluprobleeme varajases staadiumis ning jälgida ravi efektiivsust.

Mis on stabilomeetria?

Funktsioon

Tasakaalu ja keha asendi stabiilsuse objektiivne mõõtmine.
Keskuse närvisüsteemi funktsionaalse oleku hindamine.
Liikumiskoordinatsiooni ja sensomotoorse integratsiooni analüüs.
Lihaste koostöö ja posturaalse kontrolli hindamine.

Meetodi olemus

Funktsionaalne diagnostika uuring.
Kasutab tundlikke andureid rõhu ja liikumise registreerimiseks.
Võimaldab kvantifitseerida tasakaaluparameetreid.
Saab läbi viia lihtsates ja keerukates (näiteks visuaalse tagasisideta) tingimustes.

Uuringu protseduur

Ettevalmistus

Spetsiaalset ettevalmistust enamasti pole vaja.
Soovitatav on kanda mugavaid, mitte libisevaid kingi.
Enne uuringut tuleks vältida tugevat füüsilist koormust.

Protseduur

Patsient asetatakse stabilomeetrilisele platvormile (posturograaf).
Ta peab seismat otse, käed piki keha, vaadates otse ette.
Platvorm registreerib keha nihkumisi (posturaalset õõtsumist) erinevates testitingimustes (näiteks silmad lahti/kinni).
Uuring kestab tavaliselt 5-15 minutit ja on valutu.
Andurid mõõdavad rõhujaotust jalalabadel ja keha kõikumist.

Mida näitavad stabilomeetria muutused?

Tasakaaluhäired

Suurenenud keha kõikumise amplituud ja kiirus.
Halvenenud tasakaalu kontroll lihtsates seistesituatsioonides.
Visuaalse süsteemi kompensatsiooni vähenemine (suur erinevus silmad lahti/kinni testil).

Võimalikud põhjused ebanormaalsetele tulemustele

Keskuse või perifeerse närvisüsteemi kahjustused (nt neuropaatiad).
Sisekõrva (vestibulaaraparatuuri) talitlushäired.
Lihas-jäsemesüsteemi haigused või nõrkus.
Mõned neuroloogilised haigused (Parkinsoni tõbi, ataksia).
Peatraumade või seljatraumade tagajärjed.
Vanusega seotud tasakaalu funktsiooni kahanemine.

Kliiniline tähtsus

Abivahend diagnoosi kinnitamisel ja diferentsiaaldiagnoosil.
Kukkumisohtlikkuse astme hindamine.
Ravi (nt tasakaalutreeningu) efektiivsuse jälgimine.
Rehabilitatsiooni kavandamine ja prognoosi hindamine.

Indikatsioonid: millal tehakse stabilomeetria?

Peamised meditsiinilised olukorrad

Pidev või korduv peapööritus ja tasakaalutunnetuse häired.
Põhjuste teadmata kukkumised või kukkumisoht.
Kahtlus sisekõrva või tasakaalunärvi (vestibulaarse) patoloogia suhtes.
Neuroloogiliste haiguste (MS, insult, neurodegeneratiivsed haigused) hindamine.
Selja- ja seljaaju patoloogiate mõju tasakaalule.
Sportlaste funktsionaalse seisundi ja vigastuste riski hindamine.
Rehabilitatsiooni tulemuste objektiivne jälgimine.

Kes tellib ja läbi viib uuringut?

Uuringut tellivad ja tulemusti interpreteerivad neuroloogid, füsiaaterid ja otorinolaringoloogid.
Uuringu teeb läbi spetsiaalselt koolitatud meditsiinipersonal (füsioterapeut, meditsiiniõde) vastavas diagnostikakabinetis.