Osteosarkoom

Osteosarkoom on pahaloomuline (vähk)kasvaja, mis areneb luus olevatest rakettest – osteoblastidest, mis on vastutavad uue luukoelise moodustamise eest. Haigus tekib siis, kui need rakud hakkavad kontrollimatult jagunema ja moodustavad alukvaliteediga "primaarset luud" või luusarnast koet, mis on hapras ja anormaalne. Enamasti lokaliseerub osteosarkoom luude kasvupiirkondadesse (metafüüsidesse), eriti pikkade luude (reieluu, säärluu, õlavarre luu) otsades, kuid võib tekkida ka teistes luudes, näiteks lääne- või lõualuus. Kasvaja võib hävitada normaalse luukoelise ja levida ümbruskonda või teistesse kehaosadesse (metastaseeruda), peamiselt kopsudesse või teistesse luudesse.

Osteosarkoomi täpset põhjust ei teata. See tekib tõenäoliselt seeria geneetiliste mutatsioonide tulemusena luurakketes, mis häirib nende normaalset kasvu ja jagunemist. Teatud tegurid suurendavad haiguse tekkimise riski:

• Kiire kasv: Haiguse tipp laste- ja noorukieas viitab seosele kiire luukasvuga, mis võib soodustada mutatsioone.
• Geneetilised haigused: Inimestel, kellel on päritud geneetilised sündroomid nagu Li-Fraumeni sündroom, p53-geeni mutatsioonid, retinoblastoom või Rothmund-Thomsoni sündroom, on oluliselt kõrgem risk.
• Eelnev kiiritusravi: Piirkond, mis on varem saanud kiiritusravi mõne teise vähivormi puhul (nt Hodgkini lümfoom), võib aastate hiljem arendada osteosarkoomi.
• Healoomulised luukasvajad või muu luuhäire: Mõned muud seisundid, nagu Pageti tõbi või mitmekordsed osteokondroomid, võivad suurendada riski.
• Trauma: Traumat peetakse pigem sümptomite esilekutsumise faktoriks kui otsepõhjuseks.

Osteosarkoomi kahtlus tekib kliinilise uuringu ja anamneesi alusel. Täpseks diagnoosimiseks on vaja mitmeetapilist lähenemist:

1. Piltdiagnostika: Esmalt tehakse lihtne röntgenipilt. Osteosarkoom võib näidata tüüpilisi tunnuseid nagu luu hävimine, reaktiivse uue luu moodustumine („päikesekiirte“ muster) või pehmenenud luu piirkond. Seejärel täpsustatakse magnetresonantstomograafia (MRI) abil kasvaja täpset ulatust luus ja ümbritsevas kudes, sealhulgas naaberliigese ja pehmete kudede kaasamist. Arvutitomograafia (CT) või POSITRON-emissioontomograafia (PET-CT) kasutatakse kogu keha uuringuks, et avastada võimalikke metastaase (eelkõige kopsudes).

2. Biopsia: See on kuldstandard ja kohustuslik samm. Spetsialist võtab kasvajast väikese koeproovi (tavaliselt nõelaabiopsia või avatud biopsia), mida analüüsitakse patoloogi poolt mikroskoobi all. Ainult biopsia kinnitab lõplikult diagnoosi osteosarkoom ja määrab selle alaliigi.

3. Laboratoorsed uuringud: Vereproovides võib olla tõstetud mõnede ensüümide (nt alkalse fosfataasi) tase, mis võib olla abistav, kuid mitte diagnostiline.

Osteosarkoomi ravi on agressiivne ja multidistsiplinaarne, hõlmates onkolooge, ortopaedkirurge, radioterapeute ja teisi spetsialiste. Tänapäeval põhineb standardne ravi kahel põhikomponendil:

• Preoperatiivne (neoadjuvantne) kemoteraapia: Enne operatsiooni antakse mitu kuuri tsütostaatikumite (vähivastaste ravimite) kombinatsiooni. Eesmärk on kasvaja vähendada, hävitada mikroskoopilised metastaasid ja hinnata ravimi tundlikkust.
• Kirurgia: Pärast keemiaravi tehakse radikaalne operatsioon kasvaja eemaldamiseks. Ideaalis tehakse liigest säästev operatsioon, kus haigestunud luuosa eemaldatakse koos turvavööndiga ja asendatakse metallimplantaadi või külgluuülekandega. See võimaldab jätta jäse funktsioneerima. Amputatsioon (jätme eemaldamine) tehakse vaid siis, kui kasvaja on liiga laialt leviv või asub ebasoodsas kohas.
• Postoperatiivne (adjuvantne) kemoteraapia: Pärast operatsiooni jätkatakse keemiaravi, et hävitada võimalikud allesjäänud vähirakud ja vähendada retsidiiivi riski.

Radioteraapiat kasutatakse osteosarkoomi puhul harva, kuna see on suhteliselt vähetundlik kiirgusele, kuid seda võidakse kasutada mitteseaduslikel (näiteks selgroo) või jääkpaaknetes.

Pärast põhiravi on vaja pikaajalist järgimist regulaarsete kontrollidega (pildiuuringud, veretööd), et jälgida tervist ja avastada võimalikke tagasitulekuid.

Oluline on konsulteerida arstiga (alguses perearst või ortoped), kui lapsel või täiskasvanul esineb mõni järgmistest murettekitavatest sümptomitest, eriti kui need ei taandu mõne nädala jooksul:

• Püsiv või halvenev luu- või liigesevalu, mis on eriti tugev öösel või puhkeolekus.
• Selgelt märgatav paiste või tursetus luul või liigese ümber, mis võib olla valulik puudutamisel.
• Luuvigastus (murd) vähese või puuduliku trauma tagajärjel – kui luu murdub lihtsalt kukkumise või väikese kokkupõrke tagajärjel.
• Liikumispuue või kompenseeriv lamberdus selle tõttu, et valust või paistetust hoidutakse koormamast.

Äärmisel juhul, kui kahtlustatakse patoloogilist murdu (luu murdub haiguse tõttu), tuleb pöörduda EMOsse. Kiire reaktsioon on osteosarkoomi edukaks ravimiseks ülioluline.