Mitraalklapi stenoos
Kirjeldus
Mitraalklapi stenoos on südame paikneva klapihaigus, mille korral südame vasakpoolse üliskambri ja alumiskambri vahel asuv mitraalklapp on ahenenud. See takistab vere normaalvoolu südame kambritesse ning võib põhjustada tõsiseid terviseprobleeme, sealhulgas südamepuudulikkust. Haigus areneb tavaliselt aeglaselt, mistõttu sümptomid võivad tekkida alles siis, kui ahenemine on juba oluline.
Mitraalklapi stenoos (ka stenosis mitralis) on seisund, mille puhul südame vasakpoolses ees- ja peaventriikli vahel asuv kahepoolne, nii-öelda "kahe ukseliste" mitraalklapp on paksenenud ja jäigastunud. See takistab klapi normaalset avanemist ning piirab verevoolu vasakust üliskambrist (atriumist) vasakusse alamkambrisse (ventriikulisse). See tekib enamasti kroonilise põletikulise protsessi tulemusena, mis kahjustab klapilehti. Kuna veri liigub ahenenud ava kaudu raskemini, tuleb vasakul üliskambril tööd juurde teha, et verd edasi pumpada. See viib üliskambri laienemiseni ja lõpuks suurenenud rõhuni kopsutekkesoonestikus, mis on ohtlik seisund.
- Väsimus, eriti füüsilise koormuse ajal.
- Lühialaline hingeldus (düspnoe) treeningu või pingutuse korral.
- Verevalumid (hemoptüüs) – harvem.
- Hingamisteede sagedad infektsioonid (nt bronhiit).
- Rindkere ebamugavustunne või südamepekslemine (palpitatsioon).
- Pidev hingeldus isegi puhkeolekus.
- Öine hingeldus (paroksüsmaline öine düspnoe), mis sundib magama istudes.
- Äge kopsuturse (vedelik koguneb kopsudesse).
- Südame rütmihäired (eelkõige ebaühtlased südame löögid ehk atriaalfibrillatsioon).
- Kõhna või jalgunaelte turse (ödeem) vedeliku kogunemisest kehas.
- Vähenenud taluvus füüsilisele koormusele.
- Mõnikord kägistava tunnega köha.
Peamiseks põhjuseks (üle 95% juhtudest arenenud riikides) on reumaatiline palavik, mis on streptokokiinfektsiooni (nt kurgumandlipõletik) hilisem tüsistus. See põhjustab klapilehtede põletikku, armetumist ja kleepumist, mis aastatega viib stenoosini. Harvemini võivad põhjused olla kaasasündinud südamearenguhäired (kaasasündinud südameviga), vananemisega seotud kalsiumi ladestumine klapile (kalsinoos), teatud autoimmuunhaigused (nt süstemaarne erütematoosne luupus) või haruldased põletikulised seisundid. Riskiteguriteks on reumaatilise palaviku läbipõdemine nooruses, vanemaealine iga (enamasti avaldub stenoos 40-60 aasta vanuselt) ja naissugu (naised on haigestumisohtlikumad).
Diagnoos algab anamneesi võtmisega ja füüsilise uuringuga. Gurd läbi stetoskoobi kuuleb iseloomulikku südamekohinat (diastoolne morn). Peamine kinnitusuuring on transtorakaalne ehokardiogramm (südame ultraheli). See võimaldab hinnata klapi anumat, rõhkude erinevust klapi mõlemal pool ning südame kambrite suurust ja funktsiooni. Seda saab täiendada söögitora kaudu tehtava transesofagealse ehokardiogrammiga veel detailsemaks pildiks. Teised abiuuringud võivad hõlmata elektrokardiogrammi (EKG) südamerütmi hindamiseks, rindkere röntgenipilti südame suuruse ja kopsuteisikute hindamiseks ning südameluure (südametsatuste testimine) sümptomite põhjuse ja raskusastme selgitamiseks. Vajadusel tehakse ka südame kateteriseerimist.
Ravi sõltub stenoozi raskusastmest ja patsiendi sümptomitest. Kergematel juhtudel, kus sümptomeid pole, võib piirduda regulaarse arstliku jälgimisega. Raviks kasutatakse sümptomaatilisi ja uute tüsistuste ennetamiseks ravimeid: diureetikume (kusetegevust suurendavad ravimid) vedeliku kogunemise vähendamiseks, beetalukkejaid või kaltsiumikanalite blokaatoriteid südame löögisageduse aeglustamiseks ning anticoagulante (verehüübimisvastaseid ravimeid) südamerütmihäire (atriaalfibrillatsiooni) korral, et vältida veresoonte tromboosi. Radikaalne ravi on kirurgiline. See hõlmab kas mitraalklapi balloonvalvuloplastikat (klapi ava laiendamine spetsiaalse palliga) või mitraalklapi asendamist (proteseerimist) kunstklapiga või bioloogilise klapiga. Valik sõltub patsiendi anatoomiast, vanusest, terviseseisundist ja muudest teguritest.
On oluline konsulteerida kardiologiga või perearstiga, kui tekivad mis tahes uued või halvenevad sümptomid, mis võivad viidata südameprobleemidele: järsk või halvenev hingeldus, eriti puhkeolekus või öösel; rindkere valu või tugev kokkutõmmetunne; korduvad või raske kujuga köha, eriti kui sellega kaasneb roosa vahune lima; tunded südame pekslemisest või ebaühtlasest löögist; äge väsimus ja suutmatus teha tavapäraseid igapäevategevusi; või nähtav turse (ödeem) jalgadel, kõhus või näos. Kui teil on teadaolev mitraalklapi stenoos, on regulaarne (tavaliselt iga 6-12 kuu tagant) kardiologiline jälgimine hoolimata sümptomitest kriitilise tähtsusega haiguse käigu hindamiseks ja õigeaegseks sekkumiseks.