Makuula edeem
Kirjeldus
Makuula edeem ehk kollatäpi turse on seisund, kus silma tundlikuima osa, makuula, täitub vedelikuga, põhjustades nägemisteravuse langust ja moonutusi. See ei ole iseseisev haigus, vaid sümptom paljudel silma- ja üldhaigustel, mis vajab kiiret diagnoosimist ja ravi, et vältida püsivat nägemiskahjustust.
Makuula edeem on patoloogiline seisund, mille korral vedelik koguneb võrkkesta keskmesse, kollatäpi (makuula) piirkonda. See vedeliku kogunemine põhjustab makuula paksenemist ja turse, mis segab normaalset nägemisfunktsiooni. Makuula on vastutav terava, keskse nägemise eest, mida kasutame lugemiseks, nägude äratundmiseks ja detailide nägemiseks. Kui see ala on turbanud, muutub nägemispilt häguseks, moonutunud ja värvid võivad tunduda kahvatunud. Edeem võib tekkida erinevatel põhjustel, kõige sagedamini diabeetilise retinopaatia, silma veinitrombose või silmaoperatsioonide (nt katarakti eemaldamise) tüsistusena. Protsess on sageli põletikuline või isheemiline, mis põhjustab veresoonte läbipaisumust ja vedeliku leket ümbritsevatesse kudedesse.
- Keskse nägemise hägumine või udusus (nagu oleks vaate ees udu või vesi).
- Sirged jooned näivad lainelised, kõverad või katkendlikud (metamorfoopsia).
- Värvide nägemise nõrgenemine (näib, nagu maailm oleks kahvatum).
- Raske lugeda või näha üksikasju (näiteks nägu või telefoniekraan).
- Keskel või lähedal võib tekkida varjund või tume laik.
- Fotofoobia (valgustundlikuse suurenemine).
- Sümptomid võivad olla ühe- või mõlemasilmsed ning halveneda valguse puudumisel.
- Valu silmades harilikult puudub (v.a aluseks oleva põletikulise haiguse korral).
Makuula edeemi peamised põhjused on seotud veresoonte kahjustuse, põletiku või mehaanilise trauma. Kõige tavalisem põhjus on diabeetiline makulopaatia, kus kõrge veresuhkru tase kahjustab võrkkesta veresooni, muutes need läbipaistvamaks. Teine sagedane põhjus on võrkkesta veinitrombus (retinaalse keskmise veini oklusioon), mis põhjustab verevalgumist ja vedeliku akumulatsiooni. Samuti võib edeem tekkeda katarakti operatsiooni (intrakapsulaarse katarakti eemaldamise) järel kui postoperatiivne tüsistus (nn Irvine-Gassi sündroom). Muud põhjused hõlmavad silma põletikulisi haigusi (näiteks uveiit), võrkkesta degeneratiivseid haigusi (näiteks vananeva silma makuladegeneratsioon), silmatraumat, mõningaid silmaosadele mõjuvaid ravimeid või geneetilisi haigusi (näiteks retinitis pigmentosa). Riskiteguritena on eelkõige diabeet, kõrge vererõhk, kõrgenenud vererõhk silma sees (glaukoom), vanus üle 50, suitsetamine ning varasemad silma- või südame-veresoonkonna haigused.
Makuula edeemi diagnoosimiseks teeb silmaarst põhjaliku silmauurimise. Kõige olulisem ja täpsem meetod on optiline koherentstomograafia (OCT). See mitteinvasiivne skaneerimistehnika võimaldab saada võrkkesta ülidetasandilisi pilte ja täpselt mõõta makuula paksust ning turset. Fluorestseiniangiograafia (FAG) on teine oluline uuring, kus veenivalgu kaudu sisse antud kontrastaine võimaldab hinnata võrkkesta veresoonte seisundit ja leket. Lisaks tehakse standardne nägemisteravuse kontroll, silmapõhja uurimine laiade pupillidega (oftalmoskoopia) ning võib-olla Amsleri ruudustiku test, mis aitab tuvastada nägupiirkonna moonutusi. Mõnikord kasutatakse ka autofluorestsentsi või OCT angiograafiat vereleke hindamiseks ilma kontrastaineta. Need uuringud aitavad mitte ainult tuvastada edeemi, vaid ka määrata selle põhjust ja raskusastet, mis on otsustav raviplaani koostamisel.
Ravi sõltub täielikult makuula edeemi põhjusest ja raskusastmest. Eesmärk on vähendada turse, taastada maksimaalselt võimalik nägemisteravus ja takistada uuesti teket. Peamised ravimeetodid on: 1) Intravitrealsed süstid: Silma klaaskehasse (vitreum) süstitud ravimid. Kõige sagedamini kasutatakse anti-VEGF preparaate (nt bevatsitsumaab, ranibitsumaab, aflibertsapt), mis pärsivad uute lõdvade veresoonte kasvu ja vähendavad vedeliku leket. Teine võimalus on kortikosteroidid (nt deksametasooni implantaat, triamtsinoolon), mis vähendavad põletikku. Süste tehakse kohaliku tuimestuse all ja kordusinjektsioone võib vaja minna. 2) Laserravimed: Fokaalne või ruudustikuline laserkoagulatsioon võib olla efektiivne, eriti diabeetilise makulopaatia puhul, kuid tänapäeval kasutatakse seda harvem, kuna intravitrealsed süstid on osutunud efektiivsemaks. 3) Operatiivne ravi: Vitrektoomia (osa klaaskeha eemaldamine) võib olla vajalik, kui edeem on seotud vitreum-retina traktsiooniga või teiste mehaaniliste teguritega. Lisaks nendele meetoditele on kriitiline kontrollida ja ravida aluseks olevat haigust, näiteks optimeerida diabeedi või hüpertensiooni ravi. Patsiendile soovitatakse sageli tervislikku eluviisi, sh kaalukontrolli ja suitsetamisest loobumist.
Silmaarsti juurde tuleks pöörduda KOHE, kui te märkate järsku või järk-järgult halvenevat keskset nägemist ühes või mõlemas silmas. Eriti olulised on nn punased lipud: kui sirged jooned (nagu uksepiidad, plaadiliistud või raamaturea servad) hakkavad paistma lainelised või kõverad; kui nägemine muutub järsult häguseks või uduseks, nagu vaataks läbi vee; või kui keskse nägemise piirkonnas ilmub püsiv varjund või tume laik. Samuti on oluline korrapärane silmaarsti kontroll kõrge riskiga patsientidel, näiteks diabeetikutel, kellel on soovitatav teha igal aastal võrkkesta skaneerimist (OCT-uuringut), isegi kui nägemishäireid veel ei esine. Ärge oodake, kuni sümptomid muutuvad raskemaks – makuula edeemi varajane avastamine ja ravi on võtmetähtsusega püsiva nägemiskahjustuse vältimisel.