Kohanemis häire

Kohanemis häire (ka adaptatsioonihäire) on diagnoos, mida kasutatakse juhul, kui inimene arendab stressi tingitud emotsionaalseid või käitumuslikke sümptomeid märkimisväärse elumuutuse või traumeeriva sündmuse (stressor) järel. Erinevalt ärevushäiretest või depressioonist on see otseselt seotud konkreetse stressoriga ja on tavaliselt ajutine – sümptomid peaksid vähenema, kui stressor kaob või indiviid sellega kohaneb. Häire võib mõjutada tundeid, mõtlemist ja käitumist, põhjustades probleeme tööl, koolis või suhetes. See on nagu psüühika ülekoormuse märk, mis näitab, et toimetulekumehhanismid ei suuda praeguse olukorraga toime tulla.

Kohanemis häire põhjustab üks või mitu stressirohket elusündmust, mis ületavad inimese praegsed toimetulekuvõimed. Levinud triggerid on: töö kaotamine või vahetus, perekonnaolukorra muutus (lahutus, abiellumine), majanduslikud raskused, terviseprobleemid (enda või lähedase), elukoha vahetamine, konfliktid peres või tööl ning olulised eluetapid (lapse sünd, pensionile jäämine). Risk suureneb, kui inimene on eelnevalt kogenud vaimse tervise probleeme, tal on piiratud toetusvõrgustik (sõbrad, pere) või tal on raskusi stressiga toimetulekul. Isiksuseomadused (nt perfektsionism) ja korduvad stressirohked sündmused samuti suurendavad haavatavust.

Kohanemis häire diagnoosimine põhineb põhjalikul kliinilisel hinnangul. Psühhiaater või psühholoog viib läbi detailse vestluse, et selgitada välja sümptomid, nende tõsidusaste ja seos hiljutiste stressoritega. Oluline on välistada muud vaimsed häired (nt depressioon, ärevushäired), füüsilised haigused või ainekuritarvitamine, mis võivad põhjustada sarnaseid sümptomeid. Kasutatakse standardseid küsitlusi või skaalasid stressi ja sümptomite hindamiseks. Veretööd või pildidiagnostikat (nagu MRI) tavaliselt ei tehta, kuid need võidakse soovitada muude seisundite välistamiseks. Diagnoos pannakse, kui sümptomid tekivad kolme kuu jooksul pärast stressori algust ja ei vasta teiste häirete kriteeriumitele.

Kohanemis häire ravi on suunatud stressi vähendamisele, toimetulekuoskuste parandamisele ja sümptomite leevendamisele. Kuldne standard on psühhoterapia, eriti kognitiiv-käitumuslik teraapia (KKT), mis aitab muuda ebatõhusaid mõttemalle ja arendada paremaid toimetulekustrateegiaid. Toetav teraapia pakub turvalist keskkonda tundeks avaldamiseks ja nõustamiseks. Oluline on ka pere või lähedaste toetus. Mõnel juhul võib arst soovitada ajutist ravimite kasutamist – näiteks ärevust vähendavaid või kergeid antidepressante unetuse või ärevuse leevendamiseks. Eneseprojekteerimise meetodid nagu lõdvestusharjutused, regulaarne füüsiline aktiivsus, korrapärane päevakava ja puhkuse võtmine on samuti olulised taastumise komponendid. Enamikul juhtudel paranevad inimesed mõne kuu jooksul ilma pikaajaliste tagajärgedeta.

Soovitatav on otsida professionaalset abi, kui stressist tingitud sümptomid on tugevad, kestavad rohkem kui paar nädalat ja segavad oluliselt teie igapäevast elu (töö, peresuhted, enesehoiu). Eriti oluline on kiire konsultatsioon, kui teil on mõtted enda või teiste kahjustamise kohta, sügav meeleheide või kui te kasutate alkoholi või narkootikume, et stressiga toime tulla. Ärge oodake, kuni olukord muutub talumatult raskeks. Esmase konsultatsiooni saate perearstilt, kes oskab hinnata olukorda ja suunata edasi psühhiaatri või psühholoogi juurde. Varajane sekkumine võib oluliselt lühendada taastumisaega ja ennetada raskemate vaimsete probleemide teket.