Kaela kettahernia
Kirjeldus
Kaela kettahernia on üks levinumaid selgroo haigusi, mis põhjustab valu ja teisi neuroloogilisi sümptomeid. See tekib siis, kui kaelalülide vahelise ketta sisemine tuum puruneb läbi väliskesta ja võib suruda kaela piirkonna närvi juurtele või seljaajule ise. Õigeaegne diagnoos ja ravi on olulised valu leevendamiseks ja pikemaajaliste tüsistuste vältimiseks.
Kaela kettahernia (ladina keeles *hernia disci intervertebralis cervicalis*) on seisund, kus kaelalülide vahelise elastsust andva ketta väliskest (anulus fibrosus) nõrgeneb või rebendub. Selle tulemusena tungib ketta pehme sisemine osa (nucleus pulposus) välja ja võib tekitada survet kaela piirkonna närvijuurtele või seljaajule. Kaelalülisamba ülemised lüli (C4-C7) on selleks eriti tundlikud. See surve põhjustab põletikku ja ärritust, mis avaldub valu, kiireletuse ja lihase nõrkusena ülaseljal, õlgades, kätes ja sõrmedes.
- Põletav või terav valu ühes õlas või käes, mis võib kiirguda sõrmedeni (radikulopaatia).
- Tunnetus häired, nagu kirapistes, torkimine või 'magavus' ühes käes või sõrmedes.
- Lihase nõrkus käes või sõrmes, mis võib raskendada näiteks esemete kinnihoidmist.
- Kaela jäikus ja piirangud liikumisel, eriti pea pööramisel või kummardamisel.
- Raskused kõndimisel, tasakaalu hoidmisel või koordinatsiooniprobleemid.
- Käte ja sõrmede kohmakus või täpsusliigutuste raskused (näiteks nööbi kinnitamine).
- Käte või jalgade kirapistes ja nõrkus.
- Harva võib tekkida soolestiku või kusitihenduse kontrolli probleeme, mis on meditsiiniline hädaolukord.
Kaela kettahernia peamiseks põhjuseks on ketta vananemine ja degeneratsioon (spondüloos). Aja jooksul kaotavad kettad vett ja muutuvid vähem elastsemaks, muutudes tundlikumaks rebendumisele. Olulised riskitegurid on:
- Vanus ja sooline eelsoodumus: Sagedasem 30-50-aastastel meestel.
- Genetika: Pereline eelsoodumus ketta haprusele.
- Kehaline aktiivsus: Korduvad kaela koormavad liigutused (näiteks mõned spordialad) või ülepingutus üllatusliku liigutusega.
- Trauma: Kaelatrauma näiteks autoõnnetuse (pidurdamistrauma) tagajärjel.
- Istuv eluviis: Pikaajaline istumine ebasobivas asendis, eriti kui pea on ettepoole kummardunud ('teksti kael').
- Tobakossism: Suitsetamine halvendab verevarustust ketta koesse ja pidurdab taastumist.
- Kaal: Ülekaal suurendab kogu selgroo koormust.
Diagnoos algab põhjaliku anamneesi ja füüsilise neuroloogilise uuringuga, kus arst hindab valu asukohta, refleksi, lihasejõudu ja tunnetust. Neuroloogiliste sümptomite kinnitamiseks ja hernia täpse asukoha ning suuruse määramiseks on vaja pildiliseid uuringuid:
- Magneti-resonanstomograafia (MRI): Kuldlokkstandard kaela kettahernia diagnoosimiseks. See näitab selgelt pehmet koe – närvijuuri, seljaaju ja kettasid, ning võimaldab hinnata survet.
- Arvutitomograafia (CT): Võib olla kasulik luustruktuuride hindamiseks, kui MRI tegemine on vastunäidustatud.
- Elektroneuromüograafia (ENMG): Kasutatakse närvi juhtivuse ja lihaste elektrilise aktiivsuse hindamiseks, et kinnitada närvi kahjustust ja täpsustada selle ulatust.
- Röntgenuuring: Ei näita kettasid ega närve, kuid võib aidata välistada muid põhjusi, nagu luumurd või artroos.
Enamikul juhtudel on kaela kettahernia ravitav konservatiivselt, ilma operatsioonita. Ravistrateegia sõltub sümptomite raskusest.
Konservatiivne ravi:
- Puhkus ja modifikatsioon: Vähendada kaela koormavaid tegevusi, võib soovitada lühiajalist kaelakorseti kandmist.
- Ravimid: Valu- ja põletikuvastased ravimid (NSAID-d), lihaslõdvestid või lühiajalised nõrgad opioidid. Raske närvivalu korral võib arst määrata neuroloogilisi ravimeid.
- Füüsikateraapia ja harjutused: Ülioluline osa ravisit. Terapeut õpetab tugevdama kaela ja ülakeha lihaseid, parandama hoiakut ja liikuvust. Võib kasutada ka manuaalteraapiat, traktsiooni või ergutusravi.
- Steroidsete süstede seeria: Kui valu on väga tugev, võib arst soovitada kortikosteroidi süsti närvijuure lähedusse (epiduraalne või selektiivne juuresüst) põletiku ja turse kiireks leevendamiseks.
Kirurgiline ravi: Operatsioon on vajalik, kui konservatiivne ravi ei anna tulemust või kui esinevad selged märgid seljaaju survest (müelopaatia) või progresseeruv lihasenõrkus. Levinuim protseduure on:
- Eesmine kaela disektomia ja spondülodees: Eespoolt kaelale tehtav lõik, mille käigus eemaldatakse kahjustunud ketta fragment ja luuakse lülide vahele liikumatu ühendus (spondülodees) luutükkide või implantaadiga.
- Ketta asendamine (artroplastia): Alternatiivina spondülodeesile võib paigaldada liikuv implantaat, et säilitada lüliliigese liikuvus.
Kui teil on kaelavalu, mis ei leevene paarist päevast puhkamise ja tavaliste valuvaigistitega, on põhjust konsulteerida perearstiga. KOHE meditsiinilist abi (hädaolukorra number 112 või kiiret EMOsse pöördumist) on vaja järgmiste punaste lipukeste ilmnemisel, mis võivad viidata seljaaju survele:
- Ootamatu, tugev jalalihaste nõrkus, tasakaalu kaotus või kukkumine.
- Soolestiku või kusitihenduse kontrolli järsk kaotus (nt uriini või väljaheidete hoidmise võimetus).
- Kiirelt progresseeruv lihasenõrkus käes või sõrmes.
- Valu või tuimuse levik mõlemasse jalga või ülakeha piirkondadesse.