Hüpofüüsi adenoom
Kirjeldus
Hüpofüüsi adenoom on enamasti healoomuline (mittevähi) kasvaja ajus asuval hüpofüüsinäärme ehk ajuripatsi kudes. Kuigi see ei ole vähkkasvaja, võib see tekitada tõsiseid terviseprobleeme oma suuruse või hormoone tootmise tõttu. Õigeaegne tuvastamine ja ravi on väga olulised sümptomite kontrollimiseks ja elukvaliteedi parandamiseks.
Hüpofüüs on pisike nääre, mis asub ajukolju sügavuses, silmade taga, ja on peaaju oluline osa. See toimib keha 'juhtnäärmena', toodates hormoone, mis reguleerivad teiste näärmete (nt kilpnäärme, neerupealiste, sugunäärmete) tööd ja kasvu. Adenoom on kasvaja, mis areneb hüpofüüsi rakkudest. Enamik hüpofüüsi adenoome on healoomulised (adenoomid) ja ei levi teistesse kehaosadesse. Need võivad olla kas mikroadenoomid (väiksemad kui 1 cm) või makroadenoomid (suuremad kui 1 cm). Adenoomid jagunevad ka kahte põhirühma: funktsionaalsed (tootvad liiga palju mõnda hüpofüüsi hormooni) ja mittefunktsionaalsed (ei tooda hormoone, kuid võivad tekitada sümptomeid oma suuruse tõttu).
- Prolaktinoom: piimavool rinnast ilma rinnaga toitmiseta (galaktorrea), menstruatsioonihäired naistel, testosterooni vähenemine ja impotentsus meestel, alandatud libiido.
- Kasvuhormooni tootvad adenoomid (akromegalia täiskasvanutel): käte ja jalgade suurenemine, näojoonete karedumine, higistamine, liigesevalu, kõrg vererõhk, südameprobleemid.
- Kortikotropiini tootvad adenoomid (Cushingi tõbi): keharasva kogunemine kõhule ja seljale ('büffliküür'), punased lõhestumisjooned nahal, ümar nägu ('kuunägu'), kõrg vererõhk, glükoositalitluse häired.
- Türeotropiini tootvad adenoomid: kilpnäärme ületalitlus (hüpertüreoos) kiirenenud südame löögisagedusega, kaalulangus, ärevus.
- Peavalu, mis on sageli pidev ja lokaliseerub otsmiku- või silmapiirkonda.
- Nägemishäired: eelkõige perifeerse nägemise kadumine (tunnelinägemine), kahekordne nägemine või lähinägemise häired, kuna kasvaja võib suruda nägemisnärve.
- Hormonide defitsiit (hüpopituitarism): väsimus, nõrkus, külmatundlikkus, kaalutõus, alandatud libiido menstruatsioonihäired, kuna suruv kasvaja võib kahjustada terve hüpofüüsi funktsiooni.
- Pühkimistunne kuklasse, iiveldus või oksendamine, kui kasvaja on väga suur.
Hüpofüüsi adenoomi täpset põhjust ei teata. Enamik juhtumeid tekib juhuslike, spontaansete mutatsioonide tulemusena üksikutes hüpofüüsi rakkudes, mis viib nende kontrollimatu jagunemise ja kasvaja moodustumiseni. Need mutatsioonid ei ole tavaliselt päritavad. On olemas haruldased perekondlikud sündroomid, nagu Multiple Endocrine Neoplasia type 1 (MEN1), mis suurendavad hüpofüüsi adenoomi tekkimise riski. Teisi tõestatud keskkonna- või elustiili riskifaktoreid pole. Adenoomid võivad tekkida igas eas, kuid diagnoositakse kõige sagedamini 30–50-aastastel inimestel.
Kui hüpofüüsi adenoom on kahtluse all, viiakse läbi mitmeetapiline uuring. Alustatakse põhjaliku anamneesi ja neuroloogilise uurimisega. Oluline on hormonaalne hindamine: vereproovidega määratakse hüpofüüsi ja selle sihtmärknäärmete hormoonide tasemed (nt prolaktiin, kasvuhormoon, IGF-1, TSH, vaba T4, kortisool, suguhormoonid). Kõige olulisem kujutlusmeetod on magnetresonantstomograafia (MRT) ajukolju piirkonnas, mis võimaldab täpselt visualiseerida hüpofüüsi ja tuvastada kasvaja suuruse, asukoha ning suhte ümbritsevate struktuuridega (nt nägemisnärvidega). Vahel kasutatakse ka arvutitomograafiat (CT). Vajadusel tehakse nägemisvälja kontroll (perimeetria), et hinnata nägemisnärvide kahjustust. Väga harva võib olla vaja biopsiat.
Ravi taktika sõltub adenoomi tüübist, suurusest, sümptomitest ja patsiendi üldisest tervisest. Valikute hulka kuuluvad jälgimine, ravimiravi, kirurgia ja kiiritusravi.
1. Jälgimine: Väikeste, juhuslikult avastatud mittesümptomaatiliste mikroadenoomide puhul, mis ei tooda hormoneid, võib olla piisav regulaarne MRT ja hormoonitasemete kontroll.
2. Ravimiravi: See on esmane raviviis paljude prolaktinoomide ja osade kasvuhormooni tootvate adenoomide puhul. Dopamiini agonistid (nt kabergoliin, bromokriptiin) vähendavad tõhusalt prolaktiini taset ja kahandavad prolaktinoomi suurust. Kasvuhormooni tootvate adenoomide raviks kasutatakse somatostatiini analooge või kasvuhormooni retseptori antagoniste.
3. Kirurgia (neurokirurgia): On peamine ravi meetod makroadenoomidele, mis suruvad nägemisnärve, või adenoomidele, mis ei reageeri ravimitele. Kõige levinum on transsfenoidaalne kirurgia – operatsioon tehakse läbi nina ja põhikloa, ilma ajukolju avamata. See on minimaalselt invasiivne meetod, mis võimaldab kiiret taastumist.
4. Kiiritusravi: Kasutatakse tavaliselt jääk- või korduva kasvaja raviks pärast kirurgiat või patsientidele, kellele kirurgia ei sobi. See võib olla traditsiooniline välistala kiiritus või täpsem stereotaktiline radikirurgia (nt Gamma-knife).
Kindlasti võtke ühendust oma perearsti või neuroloogiga järgmiste sümptomite ilmnemisel:
- Uus või muutuv püsiv peavalu, eriti otsmiku- või silmapiirkonnas.
- Äkiline või järkjärguline nägemishäire, nagu nägemisvälja kadumine (eriti külgmist nägemist), udune nägemine või kahekordne nägemine.
- Hormonaalsed muutused ilma selge põhjuseta: naistel menstruatsioonihäired või piimavool rinnast; meestel impotentsus või libiido langus; täiskasvanutel näojoonte või käte/jalgade muutumine; selgelt märgatav kaalutõus või -langus koos muude sümptomiteta; äärmuslik väsimus ja nõrkus.
- Kui teil on diagnoositud mõni perekondlik sündroom (nt MEN1), mis suurendab riski, on soovitatav regulaarne kontroll. Ärge viivitage – hüpofüüsi adenoomi varajane diagnoosimine võib oluliselt parandada ravi tulemusi ja vältida püsivat kahju (nt nägemisnärvi).