Epilepsia
Kirjeldus
Epilepsia on krooniline neuroloogiline häire, mida iseloomustavad korduvad haigushood, mis on põhjustatud aju ajutisest ja liigsest elektrilisest aktiivsusest. See võib tekkida igas vanuses ja mõjutada igapäevaelu, kuid õige diagnostika ja personaliseeritud ravi võimaldavad enamikul patsientidel elada täisväärtuslikku ja kontrollitud elu.
Epilepsia on üks levinumaid pikaajalisi neuroloogilisi haigusi, mida määratlevad korduvad, spontaansed epileptilised hood. Need hood on seotud aju neuronite (närvirakkude) ebanormaalse, sünkroonse ja liigse elektrilise välgatustega. Sõltuvalt sellest, milline aju osa on mõjutatud, võivad hoodud olla väga erinevad – alates märkamatus mööduvatest teadvuse muutustest kuni üldistunud kehakrampideni. Epilepsiat ei peeta üheks haiguseks, vaid pigem sümptomite kompleksiks, mille aluseks võivad olla mitmesugused aju struktuurilised, ainevahetuslikud või geneetilised häired. Õige mõistmine on oluline tõhusa kontrolli ja stigma vähendamiseks.
- Teadvuse muutused ilma täieliku kaotuseta (nn fokaalsed teadvusega hood): ebatavalised maitsed, lõhnad või tunnetused (nt 'deja vu'), emotsionaalsed hooged või korduvad, eesmärgita liigutused (nt käte hõõrumine).
- Fokaalsed hood teadvusekaotusega: teadvuse kaotus, mille ajal inimene võib vahtida tühjusesse või teha eesmärgituid liigutusi, millele hiljem ei mäleta.
- Keha ühe poole või kindla liikme krambid või nõrkus.
- Tonilis-klonilised hood ('suured hood'): keha kõvendumine (toniline faas), millele järgnevad rütmilised krambid (kloniline faas), sageli teadvusekaotusega.
- Absentsid ('väikesed hood'): lühiajalised (mõne sekundi) teadvuse katkestused, kus inimene näib vahtivat, ilmeetuks jäävat ja ei reageeri.
- Atoonilised hood (lõdvestumishood): järsk lihaste tonuse kaotus, mis põhjustab langemise.
- Müoklonilised hood: lühikesed, kiratõmblusetaolised lihaste tõmblused.
- Pärast haigushoogu (postiktaalne faas) võib esineda segadust, väsimust, peavalusid või mäluprobleeme.
- Mitteliigutushood, mis avalduvad näiteks äkilise hirmu või ebatavalise visuaalse kogemusena.
- Sagedased ja selgelt põhjusteta 'varingud' või langemised, eriti lastel.
Umbes poolel patsiendil ei leita selget põhjust (idioopaatiline epilepsia), mis viitab tõenäoliselt geneetilistele teguritele. Teadaolevad põhjused (sümptomaatiline epilepsia) hõlmavad: * Aju struktuurilised kahjustused: sünnijärgsed anomaaliad, peatraumad, insuldid, ajukasvajad. * Infektsioonid: aju- või membraanipõletik (nt meningiit, entsefaliit). * Geneetilised sündroomid: mõned geneetilised häired on seotud epilepsiaga. * Metaboolsed häired: veresuhkru järsud langused, elektrolüütide tasakaalutus, maksakahjustus. * Arenguhäired: näiteks autismispektri häire või tserebraalne halvatuse. Riskiteguriteks on perekonnalugu epilepsiast, kõrge palavik lapsepõlves (febriilsed krambid), eakas vanus (suurenenud insulti ja dementsuse risk), alkoholi või uimastite liigtarbimine ning une puudus.
Epilepsia diagnoosimine algab põhjaliku anamneesi võtmisega, sealhulgas haigushoo täpse kirjelduse (eelnevad tunnetused, hoodu käitumine, taastumine) ja neuroloogilise ülevaatusega. Peamised diagnostilised meetodid on: 1. Elektroentsefalograafia (EEG): See on võtmetähtsusega meetod, mis registreerib aju elektrilist aktiivsust pea nahal asuvate elektroodide abil. See võib tuvastada ebanormaalseid mustreid või 'epileptiformset' aktiivsust, isegi kui patsient ei ole parajasti hoodu saanud. 2. Pildidiagnostika: Magnetresonantstomograafia (MRT) on kuldstandard aju struktuuriliste põhjuste (nagu kahjustused, kasvajad) väljaselgitamiseks. Arvutitomograafia (KT) kasutatakse sageli kiireks hinnanguks eriti kiireloomuliste olukordade korral. 3. Veretööd ja muud uuringud: Need tehakse teiste haiguste (nt ainevahetushäired, infektsioonid) välistamiseks. Mõnel juhul võidakse kasutada ka videomonitooringu EEG-d haigushoo täpseks dokumenteerimiseks ja tüübi määramiseks.
Epilepsia ravi eesmärk on haigushoogude ärahoidmine minimaalsete kõrvalmõjudega, et tagada parim võimalik elukvaliteet. Valik sõltub hoodude tüübist, põhjusest ja patsiendi individuaalsetest vajadustest. Peamised ravisuunad: * Medikamentoosne ravi: Antiepileptilised ravimid (AED-d) on esmavalik enamikul patsientidel. Tänapäeval on palju erineva toimega ravimeid (nt levetiratsetaam, lamositriin, karbamatsepiin). Ravim ja annus valitakse individuaalselt. * Kirurgiline ravi: Kaalutakse juhul, kui ravimid ei ole efektiivsed ja epilepsia fookus on lokaliseeritud ning eemaldatav ilma oluliste funktsioonide kahjustuseta. See võib olla täielik parandav. * Stimulatsiooniteraapia: Vaguse närvi stimulatsioon (VNS) või responsiivne neurostimulatsioon (RNS) seadmete paigaldamine, mis aitab hoodude sagedust ja tugevust vähendada. * Dieet: Ketogeenne dieet (kõrge rasva, piiratud süsivesikute sisuga) võib olla väga efektiivne, eriti laste farmakoresistentse epilepsia puhul. * Elustiili korrigeerimine: Regulaarne une- ja toitumisharjumus, stressi vähendamine, alkoholi piramine ja kindlate käivitavate tegurite (nt valgusvälgatused) vältimine on olulised abimeetodid.
Arstiga konsulteerimine on hädavajalik järgmistel juhtudel: * Esimest korda esinenud haigushoog. Isegi kui hood on möödas, on oluline välja selgitada põhjus. * Kui diagnoositud epilepsia puhul hoodude iseloom, sagedus või tugevus muutub. * Kui ravimid põhjustavad tüütuid kõrvalmõjusid. * Kui kahtlustate epilepsiat korduvate seletamatute teadvusekaotuste, krampide või 'varingute' tõttu. VÕTA KOHE ÜHENDUST KIIRABIGA (112), KU: * Haigushoog kestab kauem kui 5 minutit (staatus epileptikus – eluohtlik seisund). * Teine haigushoog algab kohe esimese järel, ilma et patsient oleks vahepeal täielikult toibunud. * Haigushoo ajal on raskusi hingamisega või patsient on vigastada saanud. * Hood esineb raseduse ajal või patsiendil on diabeet. Kiire sekkumine võib päästa elu.