Entsefaliit

Entsefaliit on peaaju (ensefalon) kudede põletik, mida enamasti põhjustavad viirused, harvemini bakterid, seened, parasiidid või autoimmunnsed reaktsioonid. Põletikuline protsess häirib ajurakkude (neuronite) normaalset talitlust, põhjustades ajutisi või püsivaid neuroloogilisi kahjustusi. Mõnikord võib põletikuga kaasneda ka ajukelmete (meningite) põletik – sel juhul räägitakse meningoentsefaliidist. Olenevalt põhjusest võib haigus areneda ägedalt (mõne tunni või päevaga) või krooniliselt.

Peamised põhjused jagunevad infektsioosseteks ja mitteinfektsioosseteks. Levinuimad on viiruslikud entsefaliidid, mida põhjustavad näiteks herpeslihtviirus (HSV), puukentõbi viirus, lääne-Niili viirus või lapseeas tehtud viirusnakkused nagu tuletõbi. Teised põhjused hõlmavad bakteriaalseid või seeninfektsioone (nt. borrelioos, tuberkuloos) ning autoimmunnseid entsefaliite, kus keha immuunsüsteem ründab eksikombel ajukude. Risk suureneb immuunpuudulikkusega inimestel, väikelastel, eakatel, piirkondades, kus levinud teatud viiruseid kandvad putukad, ja talviti-kevaditi puukentõve hoogude ajal.

Diagnoos põhineb sümptomitel, anamneesil ja spetsiaalsetel uuringutel. Kõige olulisem on selgroovivedeliku (likvori) punktsioon ja analüüs, mis näitab põletiku märke ning võimaldab tuvastada nakkust põhjustava patogeeni. Neuroloogiline uuring hinnata refleks, tunnetust, koordinatsiooni. Kujutav uuring – peaaju magnetresonantstomograafia (MRT) või arvutitomograafia (KT) – võib näidata põletikulisi muutusi või turse. Lisaks tehakse vereanalüüs, elektroentsefalograafia (EEG) ajutegevuse hindamiseks ja vajadusel spetsiifilised antikehade testid autoimmuunentsefaliidi tuvastamiseks.

Ravi sõltub põhjusest ja on suunatud nakkuse likvideerimisele, põletiku vähendamisele ja sümptomite leevendamisele. Viirusliku entsefaliidi (eriti herpesviirusega) puhul manustatakse intravenoosseid antiviraalseid ravimeid nagu atsükloviir. Bakteriaalse põhjusega puhul kasutatakse antibiootikume. Autoimmuunentsefaliidi raviks on immuunsüsteemi talitlust pärssivad ravimid: kortikosteroidid, immunoglobuliinid või plasmavahetus. Toetusravina võidakse kasutada palavikuvastaseid ja valuvaigisteid, krampide puhul antiepileptilisi ravimeid ning intensiivravi osana hingamisteede toetust. Pärast ägeda faasi on sageli vajalik pikaajaline neuroloogiline taastusravi, füüsterapia ja logopeedia.

Oluline on otsida kiiret meditsiinilist abi järgmiste märkide ilmnemisel: äge, ravimitega alla surumatu palavik koos tugeva peavaluga; äkiline vaimse seisundi muutus (segadus, letargia, agressiivsus); esmakordsed või korduvad krambihoog; jäikus kaelas koos valguse kartusega; lihasenõrkus või halvatus; rasked tasakaalu- või kõnehäired. Need on punased lipud, mis võivad viidata arenevale ajupõletikule või meningiidile. Eriti oluline on kiire reaktsioon imikute, väikelaste ja immuunpuudulikkusega inimeste puhul.