Diskushernia
Kirjeldus
Diskushernia on üks levinumaid selja valu põhjuseid, mis tekib selgroolülide vahekihti sisu väljasurumisel. See võib põhjustada nii kohalikku kui ka kiirgavat valu, tuimust ja lihasenõrkust, oluliselt mõjutades inimese elukvaliteeti. Õigeaegne tuvastamine ja asjakohane ravi aitavad vältida püsivaid närvikahjustusi ja kiirendada taastumist.
Diskushernia (selgroolülide vahekihti herniatsioon) on seisund, kus selgroolülide vahel asuva intervertebraalse ketta tuum (nucleus pulposus) puruneb läbi väliskesta (anulus fibrosus) ja surub seljaaju või seljaajujuuri vastu. See surve põhjustab põletikku, ärritust ja kahjustusi närvikoel, mis avaldub valuna ja neuroloogiliste sümptomitena. Enamasti esineb see lumbaalsel (alumisel) seljal, kuid võib tekkida ka kaela- (tservikaalne) või rindkere (toraakalne) piirkonnas.
- Tugev, terav või läbitungiv valu seljas või kaelas, mis võib tekkida järsku.
- Valu, mis moonutab kehaasendit (antalgiline skolioos).
- Liigutuste piiramine ja lihaspinged kahjustatud piirkonnas.
- Valulikkus selgroolülide juures survetundel.
- Valu, mis kiirgub (irradieerub) käesse, jalga või rindkere piirkonda (ischias, tservikobraahialgia).
- Tuimus, kihelmine või põletav tunne (parasteesia) käes või jalas.
- Lihasenõrkus vastavas kehaosas (nt jala ülestõstmise raskus, käe jõu vähenemine).
- Harva: sapiteede- või soolestiku talitlushäired (südamepõial) või jalgade jäikus – need on hädaseisundi märgid, mis nõuavad kohest arstiabist.
Diskushernia peamiseks põhjuseks on intervertebraalse ketta degenereerumine (kulunemine) ja mehaaniline ülekoormus. Riskitegurid hõlmavad:
- Vanus: Kettade loomulik vananemine ja vee sisalduse vähenemine alates 30-35. eluaastast.
- Genetika: Pärilik kalduvus kettade struktuuri nõrgenemisele.
- Kehaline koormus: Korduvad kummardumised, raskete esemete tõstmine, pikaajaline istumine (eriti halvas asendis).
- Trauma või õnnetus: Seljale lange minek, autoõnnetus.
- Kehakaal: Ülekaal suurendab koormust lumbaalsel seljal.
- Suitsetamine: Vähendab verevarustust kettadele, kiirendab degenereerumist.
- Ebasobilik kehahoiak.
Diagnoos põhineb anamneesil ja neuroloogilisel uuringul, kuid kinnitamiseks ja täpse paiknemise määramiseks on vajalikud pildiuuringud.
1. Neuroloogiline uuring: Arst hindab refleksse, lihasejõudu, tunnetust ja teeb spetsiaalseid teste (nt Lasègue'i test ishiaase korral).
2. Pildiuuringud:
- Magneto-resonantstomograafia (MRI): Kuldne standard. Näitab pehmet kude – ketta seisundit, herniatsiooni suurust ja suunda ning surveastet seljaajule/närvi juurtele.
- Arvutitomograafia (CT): Kasutatakse MRI tegemise võimaluse puudumisel, et visualiseerida luustikku.
- Röntgen: Näitab lülisamba anatoomiat ja luumuutusi, kuid mitte pehmet kudet või herniatsiooni.
3. Elektromüograafia (EMG): Saab hinnata närvi juurte funktsiooni ja kahjustuse ulatust.
Enamik diskushernia juhte laheneb konservatiivsel ravil 4-6 nädala jooksul. Eesmärk on leevendada valu, vähendada põletikku ja taastada liikuvus.
- Konservatiivne ravi:
- Medikamendid: Mittesteroiidsed põletikuvastased ravimid (NSAID), lihaslõdvendajad, lühiajalised nõrgad opioidid, kortikosteroidide süstid (epiduraalsed).
- Füüsioteraapia: Tugevdavad harjutused, manuaalteraapia, traksioon, õige kehahoiaku ja tõstmistehnika õpetus.
- Režiim: Lühike puhkus (1-2 päeva) järgnenud järkjärguline liikumine. Voodis puhkamine ei ole soovitatav.
- Kirurgiline ravi: Kaalutakse, kui konservatiivne ravi ei anna tulemusi või esinevad hädaseisundi sümptomid (näiteks jalgade nõrkus, uriini- või fekaalsed talitlushäired). Levinumad meetodid on:
- Mikrodiskektomia: Hernieerunud ketta osa eemaldamine mikroskoopi abil minimaalse trauma korral.
- Laminektomia: Luukõvera osaline eemaldamine, et teha ruumi närvijuurele.
Tuleb konsulteerida arstiga, kui seljavalu ei leevene mõne päeva jooksul isehoidmisel (puhkus, NSAID). Koheselt tuleb otsida erakorralist arstiabi (kutsuda kiirabi või minna haiglasse), kui valu kaasneb järgmiste „punaste lipude“ sümptomitega:
- Talitlushäired: Jalgade progresseeruv nõrkus, võimatus käia või varvastel seista.
- Südamepõia sündroom: Häired uriini- või fekaalses talitluses (pidamatus või võimetus urineerida/välja heita).
- Tuimus: Laiaulatuslik tuimus sisemiste reiede vahel (sadulapiirkonnas) või suguelunditel.
- Trauma järgne valu: Valu pärast tõsist õnnetust või langemist.