Somnambulism
Kirjeldus
Somnambulism ehk luupumine on unehäire, mille korral inimene teeb magades liigutusi või tegevusi, mida ta tavaliselt teeb ärkvel olles. See on üks parasomnia, mis esineb sageli lastel, kuid võib ilmneda ka täiskasvanutel. Enamasti ei ole see ohtlik, kuid võib kaasa tuua vigastusi või segada igapäevaelu.
Somnambulism on parasomnia – magamisega seotud häire, mis ilmneb sügava, aeglaste lainetega undega seotud unefaasis. Sellises olekus on aju osaliselt ärvel ja osaliselt unes, mis võimaldab keerukaid liigutusi nagu kõndimine, kuid ilma täieliku teadvuseta. Häire on seotud aju ergastusmustrite häirimisega, mis takib normaalset üleminekut unest ärkamisele. Tavaliselt katkestatakse unetsükkel mittetäielikult, mistõttu tegevused toimuvad automatiseeritult. Enamikul juhtudest on see seotud aju küpsetusprotsessiga ja kaob iseenesest noorukieas.
- Kõndimine või liikumine magades (näiteks toas ringi käimine)
- Tühi pilk ja kahvatu nägu, silmad on lahti, kuid vaataja poole ei suunda
- Piiratud vastuvõtlikkus – inimene ei reageeri teiste suunatud kõnele ega katsega teda äratada
- Segased või aeglased liigutused
- Raskused ärkamisega – kui inimene ärkab, võib ta olla segaduses
- Episoodi järgne amneesia – episoodi üksikasju ei mäletata või mäletatakse neid ähmaselt
- Rääkimine magades (somniloquia)
- Keerukamate tegevuste sooritamine (näiteks riietumine, söömine, esemete paigutamine)
- Harvemini agressiivne või hirmunud käitumine
- Võimalik käitumine, mis võib olla ohtlik (näiteks aknast välja ronimise katsed, sõidukite juhtimine)
Somnambulismi täpne põhjus pole teada, kuid see on seotud aju keskuste häirega, mis reguleerivad üleminekut sügavast unest ärkamisele. Peamisteks riskiteguriteks loetakse:
- Pärandlikkus: Sageli esineb perekondlik kalduvus; kui ühel vanematest on olnud luupumist, on suurem tõenäosus, et see ilmneb ka lapsel.
- Unepuudus ja väsimus: Krooniline unepuudus või äkiline väsimus võivad esinemissagedust suurendada.
- Stress ja ärevus: Emotsionaalne pingeseisund võib soodustada episoode.
- Häired une struktuuris: Teised uneprobleemid nagu unetus või obstruktiivne uneapnoe võivad olla käivitajad.
- Välised tegurid: Alkoholi tarvitamine, mõned psühhotroopsed ravimid või ravimid, mis mõjutavad kesknärvisüsteemi.
- Vanus: Enamik juhtumeid esineb lastel ja noorukitel (4–12-aastastel), seostudes aju arenguga. Suur osa kasvab sellest välja. Täiskasvanutel esinev somnambulism nõuab põhjalikumat uurimist.
Somnambulismi diagnoos põhineb peamiselt anamneesil – patsiendi ja/või tema lähedaste kirjeldusel unes käitumisest. Kuna patsient ise episoode tavaliselt ei mäleta, on lähedaste tähelepanekud väga olulised. Võidakse soovitada pidada une päevikut, kus registreeritakse magamise mustreid ja episoode. Kui luupumine on sagedane, ohtlik või kahtlus teiste tõsiste neuroloogiliste või unepuudujääkidega seotud häirete (näiteks ööhoog, epilepsia) osas, võidakse viia läbi polisomnograafia (une laboratoorne uuring). See täpne uuring registreerib aju laineid (EEG), südame tööd, hingamist, lihaste aktiivsust ja silmade liigutusi ööpäeva ringis, et eristada somnambulismi muudest häiretest ja tuvastada võimalikke aluspõhjuseid.
Enamikul lastel ei ole somnambulism vajalik ravida farmakoloogiliselt, sest see kaob tavaliselt iseenesest. Ravi on vajalik vaid juhul, kui episoodid on ohtlikud, sagedased või segavad elukvaliteeti. Ravistrateegiad hõlmavad:
- Ohutuse tagamine ja ennetamine: Keskkonna kohandamine – ukse ja akende lukustamine, ohtlike esemete eemaldamine magamistoast, treppide ette piirde paigaldamine, voodi küljele pehme vaiba asetamine.
- Unelihaviga (Hügieeni) parandamine: Regulaarne uneaeg, ennemagamisrituaal, vaikne ja pime magamiskeskkond, kofeiini ja rasvase toidu vältimine enne magama minekut.
- Psühholoogiline tugi: Stressi vähendamise meetodid, nagu lõõgastustehnikad või kognitiiv-käitumuslik teraapia, eriti kui stress on peamine käivitaja.
- Farmakoloogiline ravi: Väga harva, raskematel juhtudel, võib arst määrata lühiajaliselt mõningaid unerohtusid või bensodiatsepiine, et vähendada sügava unefaasi kestust või sagedust. Seejuures hinnatakse hoolega kasu ja riski.
- Alushäire ravi: Kui luupumine on seotud näiteks uneapnoega, aitab põhihäire ravi ka somnambulismi sagedust vähendada.
Arstiga kontsulteerimist tasub kaaluda järgmistel juhtudel:
- Kui somnambulismi episoodid esinevad esmakordselt täiskasvanueas.
- Kui episoodid on sagedased (mitu korda nädalas) või kestvad pikalt.
- Kui luupumise käigus tehakse ohtlikke tegevusi, mis võivad põhjustada vigastusi patsiendile endale või teistele (näiteks kõndimine mööda treppi, kodust väljumine).
- Kui häire segab oluliselt pere või patsiendi igapäevaelu ja unekvaliteeti.
- Kui on kahtlus, et tegu võib olla mõne muu tõsise seisundiga (näiteks ööhoog, epileptiline episood või reaktsioon ravimitele).
- Kui lisaks luupumisele on teisi häirevaid sümptomeid nagu öine hirmukarje või äge segadus ärkamisel.