Skisofreenia
Kirjeldus
Skisofreenia on tõsine krooniline psüühikahäire, mis mõjutab mõtlemist, emotsioone ja käitumist. See ei ole mõtteline alaareng ega isiksuse nõrkus, vaid ajutegevusega seotud bioloogiline haigus. Õige ajal alustatud ravi võimaldab paljudel inimestel juhtida oma sümptomeid ja elada täisväärtuslikku elu.
Skisofreenia on ajus toimuva keemilise tasakaalutusega seotud krooniline ajutegevushäire. See mõjutab peamiselt eessõgarinde (prefrontaalne korteks) ja ajukoore keemilist tasakaalu, eriti dopamiini ja glutamaadi süsteeme. Haigus rikub inimeste võimet tõlgendada reaalsust, põhjustades iseloomulikke mõtlemise, tajumise ja käitumise muutusi. See ei ole "lahknev isiksus", vaid psühhootiliste episoodidega seostuv häire, mis nõuab pikaajalist meditsiinilist ja psühhosotsiaalset tuge.
- Hallutinatsioonid (eriti kuulmishallutinatsioonid)
- Luulud (püsivad, ekslikud veendumused)
- Kaootiline mõtlemine ja kõne
- Kehvastatud liigutused või käitumine
- Afekt tasasus (emotsionaalne ükskõiksus)
- Sotsiaalne tagasitõmbumus
- Rääkimise ja kõne puudulikkus (alogia)
- Tahtmatus ja motivatsiooni puudus (avoliia)
- Raskused tähelepanu ja keskendumisega
- Mäluprobleemid
- Halvenenud otsustusvõime
- Aeglane infotöötlus
Skisofreenia täpset põhjust ei tea, kuid selle arengule panustavad geneetilised, keskkonna- ja biokeemilised tegurid. Olulised riskitegurid on perekonnalugu (esimese astme sugulasel skisofreenia), raseduse ja sünni ajal esinenud infektsioonid või hüpoksia, hiline isa vanus, kanepi (eriti varajane ja tihe) tarvitamine ning suured stressirohked elusündmused. See on bioloogilise haigusena peamiselt seotud dopamiini ja glutamaadi tasakaalutusega ajus, mitte kasvatusviisiga ega isiksuse iseärasustega.
Skisofreeniat ei saa tuvastada ühegi laboratoorselt analüüsilt. Diagnoos põhineb hoolikal psühhiaatrilisel hinnangul ja DSM-5 või ICD-10 kriteeriumitele vastavuse kontrollimisel. Arst eraldab teised psüühika- ja neuroloogilised häired (nt bipolaarne häire, suur depressioon psühhootiliste tunnustega, ajuorganilised kahjustused). Uuritakse patsiendi anamneesi, sümptomaatika kestust (peab olema vähemalt kuus kuud) ja teostatakse füüsiline uuring, veretööd ning vajadusel peaaju piltuuring (nagu KT või MRI), et välistada teisi põhjusi psühhootilistele sümptomitele.
Skisofreenia ravi on pikaajaline ja üldjuhul kombineeritud lähenemine, mis sisaldab medikamentoosset ravi, psühhoteraapiat ja sotsiaalset tuge. Atüüpilised antipsühhootikumid (nt risperidoon, olantsapiin, kvetiapiin) on esmavalik ravimiteks, et kontrollida positiivseid sümptomeid. Oluline on psühhosotsiaalne toetus: kognitiiv-käitumuslik teraapia (KKT), pereteraapia, sotsiaaloskususe koolitus ja toimetulekukoolitus. Vajadusel rakendatakse psühhosotsiaalse rehabilitatsiooni programmi, et aidata taastada igapäevaseid oskusi. Kriisiajal võib olla vajalik statsionaarne ravi haiglas.
Arstiabi tuleb otsida KOHE, kui teie lähedane või teie ise märkate järgmisi murettekitavaid muutusi: Kuulmine või nägemine asju, mida teised ei näe/kuule (hallutinatsioonid). Kangekaelsed ja tegelikkusega mitte ühilduvad veendumused (luulud). Segadusse ajav või ebaloogiline kõne. Äkiline sotsiaalne tagasitõmbumus, isikliku hoolitsuse tähelepanu jätmine või emotsionaalne ükskõiksus. Ärevus, paranoia või agressiivne käitumine. Ka mõtteid enesetapu või teiste kahjustamise kohta tuleb käsitleda erakorralise meditsiini olukorrana. Varajane sekkumine on väga oluline ravitulemuste parandamiseks.