Seljaajutuumor
Kirjeldus
Seljaajutuumor on kasvaja, mis areneb seljaaju või selle ümbruses. See võib tekitada survet närvidele ja seljaajule, põhjustades mitmesuguseid neuroloogilisi sümptomeid, alates valu kuni liigeste nõrkuse või isegi halvatuseni. Ýigeaegne diagnostika ja ravi on võtmetähtsusega elukvaliteedi säilitamisel ja patoloogilise protsessi edasise leviku peatamisel.
Seljaajutuumor on kasvaja, mis tekib kas seljaaju kudedes (primaarne tuumor) või on teise organi vähkkasvaja metastaas (sekundaarne tuumor). Kasvaja võib asuda seljaaju sees, selle ümbruses olevates kestades (meningeedes) või selgroolülide luudes. Sõltuvalt asukohast ja tüübist võib tuumor survestada seljaaju või närvijuurteid, põhjustades funktsioonihäireid. Primaarsed seljaajutuumorid on suhteliselt haruldased, kuid need võivad olla nii healoomulised (mittevähi) kui ka pahaloomulised (vähi).
- Selja- või kaelavalu, mis võib levida kätele või jalgadesse
- Tunnetuse häired nagu kihelmine, tuikamine või nummulus
- Lihasejõu nõrgenemine kätes või jalgades
- Kõnnaku ebastabiilsus ja tasakaaluprobleemid
- Lihaste tuim ja atroofia
- Liikumisraskused, kõndimishäired
- Lülisamba deformatsioon
- Loomulike vajaduste (kusemise, soolestiku tühjenduse) kontrolli kaotus
- Paralüüs, mis võib olla osaline või täielik
Enamiku seljaajutuumorite täpne põhjus on teadmata. Mõnel juhul on tegu geneetiliste mutatsioonide või pärilikke sündroomidega (nt neurofibromatoos). Riskitegurid võivad hõlmata: teistesse organitesse tekkinud vähkkasvaja olemasolu, mis võib metasteerida selgrookanalisse; varasemat kiiritusravi piirkonnas; mõningaid pärilikke haigusi, mis suurendavad kasvajate tekkimise riski; ja mürgiste kemikaalide pikaajalist kokkupuudet. Siiski ei pruugi ühelgi patsiendil neid riskitegureid esineda.
Diagnoos põhineb anamneesil, neuroloogilisel läbivaatusel ja kõrgetasemelistel piltdiagnostilistel uuringutel. Kõige täpsem ja olulisem uuring on magnetresonantstomograafia (MRI), mis võimaldab detailselt näha tuumori suurust, asukohta, ulatust ja suhet ümbritsevate struktuuridega. Lisaks võidakse kasutada kompuutertomograafiat (KT) või luuskeletigrammi, et hinnata luukahjustusi. Lõplikku diagnoosi kinnitab biopsia, mille käigus võetakse kasvajast väike kohatükk, mida analüüsitakse histoloogiliselt, et teha kindlaks kasvaja tüüp (healoomuline või pahaloomuline) ja aste.
Ravi strateegia sõltub täielikult tuumori tüübist, asukohast, suurusest ja patsiendi üldisest terviseseisundist. Peamised ravivõimalused on: 1) Kirurgiline ravi – eesmärgiks on tuumori maksimaalne eemaldamine ilma seljaaju või oluliste närvide kahjustamiseta. Mikrokirurgia tehnikad võimaldavad täpset opereerimist. 2) Kiiritusravi – kasutatakse pahaloomuliste või osaliselt eemaldatud kasvajate korral, et hävitada allesjäänud vähirakke. 3) Keemiaravi – mõnel pahaloomulise tuumori tüübil võib see olla osa ravist. 4) Toetav ravi – hõlmab valu- ja põletikuvastaseid ravimeid, füsioteraapiat ja ergoterapeutilist ravi, et parandada liigutust ja funktsionaalsust ning leevendada sümptomeid.
- Püsiv või tugevnev selja- või kaelavalu, eriti öösel või hommikul, mis ei leevene puhkamisega.
- Kiiresti arenev lihasnõrkus, tuimuse või kihelmise tunne kätes, sõrmedes, jalgades või varvastel.
- Rasked tasakaalu- või kõndimishäired.
- Kusemise või soolestiku tühjendamise kontrolli äkiline kaotus.
- Poleeritavuse äkiline teke.
- Diagnoositud vähkkasvaja anamneesiga patsient, kellel tekivad seljavalud või neuroloogilised sümptomid.