Sarvkesta erosioon

Sarvkesta erosioon on seisund, mille puhul silmamuna eesmist läbipaistvat kuppi katva viiekihilise epiteeli terviklikkus on kahjustunud. Epiteel kaitseb sarvkesta sissetungivate mikrobite ja välistingimuste eest ning tagab selle pideva niiskuse. Erosiooni korral see kaitsekiht rebestub osaliselt või täielikult lahti, jättes aluspõhise Bowmani membraani ja sarvkesta põhikude paljaks. See põhjustab ärritust ja valu, kuna paljastunud närvikiud on otseses kontaktis pisaratega ja laugudega. Kahjustus võib olla väike ja paranev ise või ulatuslik ning korduv, mis nõuab arstiabi. Peamiseks mõjutatud elundiks on silm, täpsemalt sarvkesta eesmine osa.

Sarvkesta erosiooni peamiseks põhjuseks on mehaaniline trauma, mis kahjustab epiteeli. Levinumad põhjused ja riskitegurid on:

• Väline vigastus: Küüne, paberiosa, oksa või mõne muu terava esemega sarvkesta kriimustamine.
• Silmade kuivus: Ebapiisav pisarate kvaliteet või kogus ei kata sarvkesta pinda korralikult, muutes epiteeli hapraks ja kergesti kahjustuvaks.
• Sarvkesta distroofiad: Pärilikud seisundid, nagu episoodiline sarvkesta erosioon või map-dot-fingerprint distroofia, mis muudavad epiteeli kinnitumise aluspõhjale nõrgemaks.
• Eelnev sarvkesta operatsioon või laserravi (nt LASIK): Arme võib mõnikord häirida epiteeli normaalset taastumist.
• Infektsioonid või põletikulised haigused: Mõned sarvkesta põletikud võivad kahjustada epiteeli.
• Laugete ebanormaalne funktsioneerimine: Näiteks laugude osaline sulgumine öösel või laugude pöördepatt, mis põhjustab kuivust ja hõõrumist.

Sarvkesta erosiooni diagnoosib silmaarst (oftalmoloog) põhjaliku silmauuringu käigus. Peamised meetodid on:

1. Anamneesi võtmine: Arst küsib sümptomite olemuse, alguse, sageduse ja võimalike vigastuste kohta.

2. Biomikroskoopia (siltlambiuuring): See on peamine meetod. Arst uurib silma spetsiaalse mikroskoobiga (siltlambiga), suurendades sarvkesta pinda. Terve epiteel on sile ja läbipaistev, erosiooni korral võib näha ebatasasusi või lahkumispiirkondi.

3. Fluorestseiinilise testi kasutamine: Silma tilgutatakse erilist kollakasrohelist värvainet (fluorestseiini). See värvaine koguneb ja särab UV-valguses just kahjustatud epiteelialadel, muutes erosiooni selgelt nähtavaks.

4. Schirmeri test: Kasutatakse silmade kuivuse hindamiseks, mis võib olla põhjuseks.

5. Sarvkesta topograafia: Mõnel juhul tehakse sarvkesta pinnarelieefi kaardistamine, eriti korduvate juhtude puhul või kahtlusel distroofia järele.

Ravi eesmärk on leevendada valu, soodustada epiteeli kiiret paranemist ja vältida uusi erosioone. Ravivalik sõltub raskusastmest ja põhjusest.

• Sümptomaatiline ravi: Mürgise toimega silmatilgad (nagu tetrakaiin) kasutatakse lühiajaliselt ägeda valu leevendamiseks arstikabinetis. Retseptita müügiks olevad niisutavad silmatilgad või geelid ('kunstlikud pisarad') on aluspõhiline ravi kuiva silma ja epiteeli niisutamiseks.
• Antibiootilised ja antiseptilised preparaadid: Silmatilgad või salvid (nt kloramfenikool, ofloksatsiin) määratakse infektsiooni ennetamiseks avatud haava korral.
• Kortikosteroidid: Lühiajalist kasutamist võib kaaluda põletikuliste protsesside korral, kuid ettevaatlikult, sest need võivad aeglustada paranemist.
• Sidumine või kaitse kontaktlääts: Suuremate kahjustuste korral võib arst panna silma kinni sidemega või spetsiaalse pehme bandaaž-kontaktläätsesse, mis kaitseb taastuvat epiteeli ja vähendab valu.
• Pikaajalised meetodid korduvate erosioonide korral: Kui probleem kordub, võib arst soovitada:
• Anterior Stromal Puncture (ASP): Väikeste punktsioonide tegemine haava ümbruses, et stimuleerida tugevama sidekoe moodustumist.
• Fototerapeutiline keratektomia (PTK) eksimeerlaseriga: Laseriga eemaldatakse sarvkesta pealmine ebatasane kiht, et luua uus sile pind.
• Elustiilipõhised nõuanded: Öine niisutav geel, magamisruumi õhuniisutaja kasutamine, hommikul silmade ettevaatlik avamine ning kaitseprillide kandmine riskantsetes olukordades.

Järgmiste sümptomite korral tuleks koheselt konsulteerida silmaarstiga või pöörduda EMOsse:

• Järsk ja tugev valu silmas peale silma vigastamist (nt küünega, oksaga).
• Uduse nägemise või nägemise järsk halvenemisega kaasnev silmavalu.
• Eelnevalt diagnoositud sarvkesta erosiooni korduvad episoodid, eriti kui need muutuvad sagedasemaks või valusamaks.
• Kahtlus uuest või süvenevast sarvkesta infektsioonist: Punetavuse ja valu tugevnemine, roheline/või kollane eritis, suurenenud valguskartus.
• Kui iseravimine (nt apoteegist ostetud niisutavad tilgad) ei leevenda sümptomeid 24-48 tunni jooksul.

Äge sarvkesta erosioon võib sarnaneda teiste tõsiste silmahaigustega, nagu sarvkesta haavand või terava glaukooma rünnak, mistõttu õigeaegne diagnostika on kriitilise tähtsusega.