Parasoomiad
Kirjeldus
Parasoomiad on uni ja ärkveloleku piirialal esinevad ebatavalised käitumised, tunded või füüsilised nähtused. Need häired võivada mõjutada nii une kvaliteeti kui ka päevast elukvaliteeti ning vajavad mõnikord arstiabi, eriti kui need ohustavad põlve või teisi.
Parasoomiad on üks unehäirete rühm, mida iseloomustab ebanormaalne füüsiline või käitumuslik tegevus unes või üleminekul une ja ärkveloleku vahel. Need sündmused toimuvad enamasti ajal, mil aju on osaliselt ärkvel ja osaliselt unes. Erinevalt tavapärastest unenägudest hõlmavad parasoomiad sageli keerulist, näiliselt eesmärgipärast käitumist, mida inimene tavaliselt ei mäleta. Levinumad parasoomiad on jagatud kahte põhirühma vastavalt sellele, millises une faasis nad esinevad: NREM-une (sügav une) parasoomiad (nt unekõnnid, ööhirm) ja REM-une parasoomiad (nt unepõrutus). Mõned parasoomiad võivad ilmneda ka ärkamise ajal.
- Unekõndimine (Somnambulism): Isik tõuseb voodist ja kõnnib ringi, silmad on lahti, nägu ilmetu. Reageerimine teistele on aeglane või puudub.
- Ööhirm (Pavor nocturnus): Äge, intensiivne hirmu- või paanikahoog, millega kaasneb karjumine, rabelamine ja kiirenenud pulss. Isik on raskesti äratatav ja ei mäleta sündmust.
- Segaduslik ärkamine: Ebaselge, desorienteerunud olek sügavast unest ärkamisel. Võib kesta mitu minutit.
- Unepõrutus (REM une käitumishäire): Isik 'mängib läbi' elavaid, sageli vägivaldseid unenägusid, tehes järske liigutusi (löömine, tagumine, karjumine). See võib olla ohtlik nii haigele endale kui ka kaaslasele.
- Halutuse katkestused unes: Üleminek une ja ärkveloleku vahel, kus kehalise halvatuse (aatonia) periood lõppeb enne ärkamist või algab hiljem pärast uinumist, põhjustades hetkelist liikumisvõimetust.
- Öine hammaste krõmpsutamine (Bruksism): Intensiivne hammaste lõikamine või liigutamine, mis võib põhjustada hammaste kulumist, lõuaevalu ja peavalusid.
- Öösised hääled (Katathreen): Pikk, monotoonse heliga väljahingamine, millele järgneb hingetõmme. See ei ole ohtlik, kuid võib segada teisi.
- Headless Room Syndrome (Uni hõlmab kõiki): Toimub üleminekul uinumise ja ärkamise vahel. Isik tajub, et tuba on täidetud ähmaste, sageli ähvardavate kujutistega või hääletega.
Parasoomiate täpne põhjus on tihti mitmeteguriline ja hõlmab aju ergastusmustrite ebanormaalsust une tsüklites.
Peamised riskitegurid ja põhjused:
- Geneetika: Perekonnaline kalduvus on sage, eriti unekõndimise ja ööhirmu puhul.
- Stress ja ärevus: Päevane psühholoogiline koormus võib parasoomiaid esile kutsuda või süvendada.
- Une häired: Unetus, uneapnoe või jalgade rahutuse sündroom võivad segada normaalset une struktuuri ja suurendada parasoomiate riski.
- Ravimid ja ained: Mõned antidepressandid, unerohud, alkohol ja psihoaktiivsed ained võivad olla päästikuteks.
- Feeblused: Kõrge palavik laste puhul võib esile kutsuda ööhirmu või unekõndimist.
- Une deprivatsioon: Ebapiisav või katkine uni on tugev käivitaja.
- Neuroloogilised häired: Parkinsoni tõbi, dementsus või ajutraumad võivad olla seotud REM une käitumishäirega.
Parasoomiate diagnoosimine põhineb põhjalikul anamneesil ja välistamispõhisel lähenemisel.
Anamnees: Arst küsib üksikasjalikult sündmuste olemuse, sageduse, kestuse ja aja kohta (öö esimes või teine pool). Kaaslaste või pereliikmete kirjeldused on eriti väärtuslikud. Küsitakse ka une kvaliteedi, stressitaseme, ravimite ja perekonnaloo kohta.
Polüsomnograafia (Uneuuring laboris): See on kuldstandard. Patiendile kinnitatakse ööseks elektroodid, et registreerida ajuaktiivsust (EEG), silmaliigutusi (EOG), lihaste pinget (EMG), südametegevust, hingamist ja hapnikusisaldust veres. See võimaldab täpselt tuvastada, millises une faasis parasoomiad esinevad, ja välistada teisi unehäireid nagu uneapnoe, mis võivad sarnaseid sümptomeid põhjustada.
Video monitorring: Polüsomnograafiaga koos salvestatakse videol öine käitumine, mis annab arstile otsest tõendusmaterjali.
Ravi on individuaalne ja sõltub parasoomia tüübist, sagedusest ja ohust. Paljudel juhtudel piisab ohutusmeetmete kehtestamisest ja unehügieeni parandamisest.
Ohutusmeetmed:
- Eemaldada magamistoast teravad esemed ja takistused.
- Panna võimalikult madalale asetsevad voodid.
- Kasutada põrandale pehmeid matte voodi küljele.
- Lukustada aknad ja välisuksed ööseks.
Unehügieen ja elustiili muutused:
- Regulaarne uneajakava, piisav uneaeg.
- Stressi vähendamine (relaksatsioonitehnikad).
- Vältida alkoholi, kofeiini ja raskeid õhtusööke enne magamaminemist.
- Loomine rahulikku une-eelsesse rutiini.
Ravimid: Kasutatakse harva ja lühiajaliselt, kui parasoomiad on ohtlikud või põhjustavad olulist kannatust. Võidakse määrata väikeseid doose klonasepaami või teisi depressante, et stabiliseerida une struktuuri.
Terapiad: Kognitiiv-käitumuslik teraapia võib aidata hallata alusesse jäävaid stressi- või ärevushäireid. Spetsiifilised tehnikad nagu ajastatud ärkamised (scheduled awakenings) on tõhusad laste ööhirmu ja unekõndimise puhul.
Kui parasoomiad esinevad harva ega sega tegevust, pole põhjust muretseda. Kuid on olulised märgid, mis nõuavad neuroloogi või une spetsialisti (somnoloogi) konsultatsiooni:
- Kui käitumine on ohtlik (isik kõnnib akna või trepi juurde, teeb vägivaldseid liigutusi).
- Kui parasoomiad põhjustavad olulist unehäiret teistel või endal (päevane väsimus, unisus).
- Kui sümptomid sagedust või ohtlikkust suurendades muutuvad.
- Kui parasoomiad algavad täiskasvanueas ilma varasema ajaloota – see võib viidata teisele aluseks olevale terviseprobleemile (nt neuroloogiline häire).
- Kui parasoomia (eriti unepõrutus) esineb koos muude sümptomitega nagu järsk käitumise muutus, halvatus või unenäod, mida 'mängitakse läbi'.
Oluline on rääkida arstiga ka siis, kui parasoomiad põhjustavad olulist muret või häbi.