Osteomiiliit

Osteomiiliit on luu ja luuüdi infektsioon. Põletikku põhjustavad peamiselt bakterid (nt Staphylococcus aureus), mis pääsevad luusse vereringe kaudu (hematogeenne teekond) või otse lähedalasuvast haavast või vigastusest. Haigus võib olla akuutne (äge algus) või krooniline (pikaajaline). See võib kahjustuda peaaegu igat luu, kuid sageli mõjutab pikke luid (nagu reieluu või sääreluu), selgroogu või lõualuud. Põletikuline protsess võib hävitada luukude ja häirida verevarustust, põhjustades luumere nekroosi.

Peamiseks põhjuseks on bakteriaalse infektsiooni (harvem seene- või viirusinfektsiooni) tungimine luusse. See võib juhtuda mitmel viisil:

• Vereringe kaudu (Hematogeenne osteomiiliit): Infektsioon kehas (nt kurgu-, nahapõletik) levib vere kaudu luusse. See on levinum laste puhul.
• Otse levik: Avatud luumurru, sügava põletuse või kirurgilise operatsiooni (nt liigeseasendus) tagajärjel.
• Naaberstruktuuridest: Näiteks pehmete kudede infektsioon (nt diabeediliste jalgade haavad) levib lähedalasuva luuni.

Riski suurendavad tegurid:

• Hiljuti toimunud trauma või luuoperatsioon.
• Soodustavad haigused: diabeet, hemodialüüs, vereringehäired.
• Nõrgenenud immuunsüsteem (nt kemoteraapia, HI-viirus, pikaajalised kortikosteroidid).
• Intravenoosne uimastitarvitamine (saastunud nõelad).
• Pikaldane intravenoosne ravimamine või tsentraalne venoossööle.

Diagnoosi kinnitamiseks kombineeritakse erinevaid meetodeid:

1. Füüsiline uuring: Arst hindab valu kohta, turset, nahatemperatuuri ja liigutuste ulatust.

2. Veretööd: Valkude vererakkude (leukotsüütide) arv ja põletikumarkerid (CRP, erütrotsüütide settimiskiirus) on tihti tõusnud.

3. Kuvamis-uuringud:

• Röntgen: Võib näidata luukahjustusi, kuid need ilmnevad hiljem (1-2 nädalat).
• Magnetresonantstomograafia (MRI): Kuldastandard – näitab põletikku varases staadiumis nii luus kui ümbritsevates pehmetes kudedes.
• Arvutitomograafia (CT): Võimaldab hinnata luu hävingut ja mädakollete (absesside) olemasolu.
• Luuskeletti skaneerimine: Näitab metaboolset aktiivsust, kuid on vähem spetsiifiline.

4. Luubiopsia ja bakterioloogiline külv: Otsustav meetod. Luust võetakse proov, mida analüüsitakse mikroobi tuvastamiseks ja tundlikkuse määramiseks antibiootikumide suhtes.

Ravi eesmärk on infektsiooni likvideerimine ja luustruktuuri taastamine. See põhineb kahel pealel:

• Antibiootikumravi: See algab tavaliselt intensiivse intravenoosse (veeni) antibiootikumikursusega haiglas (2-6 nädalat), millele võib järgneda pikaajaline suukaudne ravi (mitu kuud). Ravimi valik sõltub külvi tulemustest. Levinud on penitsillini tuletised, vankomütsiin või klindamütsiin.
• Kirurgiline ravi: On sageli vajalik mäda ja surnud (nekrootilise) luu- ja pehmete kudede eemaldamiseks (debridement), haavaõõnte puhastamiseks ja verevarustuse taastamiseks. Mõnikord on vaja täita tekkinud tühimik spetsiaalse materjaliga, mis sisaldab antibiootikumide granulat.
• Toetusravi: Valuvaigistid (nt ibuprofeen), luu ja liigese funktsiooni taastamine füsioteraapia abil ning aluseks olevate haiguste (nt diabeedi) kontroll.

On oluline võtta kiiresti ühendust arstiga, kui esineb järgmisi murekohti, eriti kui teil on suurenenud risk osteomiiliidi tekkeks:

• Püsiv ja tugev luuvalu, mis ei vähene puhkamisega.
• Luupiirkonna punetus, soojus ja turse, mis on kaasas palaviku või külmavärinatega.
• Avatud haav või mädavool luu läheduses, eriti kui teil on diabeet või hiljuti toimunud vigastus/operatsioon.
• Selgrootuskihiga seotud sümptomid (jalutus, urineerimisraskused, tundetuse kadumine) luuülese osteomiiliidi korral – see on ERAKORRALINE OLUKORD.

Ärge oodake. Varane sekkumine aitab vältida kroonilist haigust ja raskekujulisi tüsistusi.