Osteomalaatsia
Kirjeldus
Osteomalaatsia on täiskasvanud inimeste luustiku pehmenemine, mis on peamiselt tingitud D-vitamiini puudusest. See võib põhjustada püsivaid valu- ja kõvaliikumistega seotud hädaldusi, kuid on harilikult hästi ravitav. Ýigeaegne diagnoosimine ja ravi võivad ära hoida püsivaid luukahjustusi.
Osteomalaatsia on ainevahetushaigus, mille puhul luude mineraliseerumine ehk kaltsiumi ja fosfaadi ladestumine luukudes on häiritud. Tulemusena luukude põhistruktuur (osteoid) jääb pehmenenud ja plastiliseks, sest tal puudub piisav tugevdus mineraalide poolt. Erinevalt osteoporoosist, kus luud muutuvad poorseks ja habrasteks, on osteomalaatsia puhul luukogus normaalne, kuid nad on lihtsalt liiga pehmed. Haigus mõjutab peamiselt pikalooga ja vaagnaluid, kuid võib avalduda ka rindkeres ja muudes luudes. See on täiskasvanute analoog laste rahitiisele, kuid lastel mõjutab see kasvavaid luuid ja põhjustab luude deformatsioone.
- Üldine luu- ja liigesevalu, mis võib olla hägune ja süveneda koormusel
- Lihase nõrkus, eriti reie- ja puusalihastes, mis raskendab tõusmist toolilt või trepist ronimist
- Valud seljal, vaagnaluudel ja roietel
- Suurenenud luumurdude tundlikkus väiksemate traumade korral
- Väsimus
- Raske kõndimine („pardikõnnak“) luude paindumise tõttu
- Luu deformatsioonid pikaajalise haiguse kornal (nt. küürjas selg, kõverad jalad)
Peamine põhjus on organismi D-vitamiini puudulikkus. D-vitamiin on hädavajalik soolestikus kaltsiumi imendumiseks ja luude mineraliseerimiseks. Puuduse võivad põhjustada: piisamatu toiduga tarbimine (nt. kalad, munad, rikastatud piimatooted), piiratud päikesevalgusele eksponeerumine (mille käigus nahk sünteesib D-vitamiini), seedeelundkonna haigused (tsöliaakia, Crohn'i tõbi, pankrease puudulikkus), mis häirivad vitamiini imendumist, põdepõletik või maksatsirroos. Teisteks riskiteguriteks on vanus (eakatel on sageli vähenenud võime vitamiini toota ja imada), neerupuudulikkus, teatud ravimid (nt. epilepsiaravimid või kortikosteroidid) ning rasedus ja imetamine, mis suurendavad vajadust.
Diagnoos põhineb anamneesil, füüsilisel uuringul ja spetsiifilistel testidel. Verianalüüsid hõlmavad D-vitamiini (25-hüdroksüvitamiin D), kaltsiumi, fosfaadi ja alkalse fosfataasi taseme määramist – osteomalaatsia korral on D-vitamiin madal, fosfaat madal ja alkaline fosfataas tihti tõusnud. Luubiopsiat peetakse kuldstandardiks, kuid tehakse harva; see näitab laiendunud mitte-mineraliseerunud osteoidi kihistust. Luustiheduse mõõtmine (densitomeetria) võib näidata madalat tulemust, kuid see ei erista osteomalaatsiat osteoporoosist. Röntgenuuring võib paljastada iseloomulikke pseudomurde (Looser'i tsoonid) pikaloogadel, vaagnaluudel ja roietel.
Ravi eesmärk on parandada D-vitamiini taset, korrigeerida mineraalide puudulikkust ja leevendada sümptomeid. Peamised ravivõtted on: D-vitamiini ja kaltsiumi toidulisandid – alguses määratakse kõrged dooid D-vitamiini (kolekaltsiferooli või ergokaltsiferooli), millele järgneb säilitusdoos, kaltsiumi toidulisandeid määratakse vajadusel. Aluseks on toitumise korrigeerimine – dieet rikastatakse D-vitamiini ja kaltsiumirohkete toitudega ning soovitatakse mõõdukat päikesele käimist. Kui põhjuseks on aluseks olev haigus (nt. seedehäire), ravitakse esmalt seda. Valu ja lihasenõrkuse leevendamiseks võivad olla vajalikud füsioteraapia ja valuvaigistid. Regulaarne järelkontroll on oluline vitamiini taseme ja sümptomite jälgimiseks.
Oluline on konsulteerida arstiga, kui esineb püsivat ja seletamatut luu- või lihasevalu, eriti kui see halveneb koormusel või segab igapäevast tegevust. Eriti kiireloomuline on pöörduda abi saamiseks, kui ilmneb järsk lihasenõrkus, mis raskendab liikumist, või kui tekib luumurd väikese trauma või isegi ilma selleta. Need võivad olla osteomalaatsia või muu tõsise luuhäire märgid. Riskirühma kuuluvatel inimestel (vähese päikesele käimisega, seedehäiretega, eakatel, rasedatel) tasub ka sümptomiteta korral arutada D-vitamiini taseme kontrolli vajadust.