Ööhirrud (Pavor nocturnus)

Ööhirrud (ladina keeles pavor nocturnus) on parasomnia – unehäire, mis tekib sügava une NREM-faasis (tavaliselt une esimese paari tunni jooksul). Erinevalt halbadest unenägudest ärkab isik (enamasti laps) järsu, hirmunud karjatuse ja füüsilise aktiivsusega, kuid on teadvusele kättesaamatu ega reageeri trööstimisele. Hommikul mälestusi epiisoodist praktiliselt pole. Ööhirrud puudutavad valdavalt 3–12-aastasi lapsi, kuid võivad esineda ka noorukitel ja harvem täiskasvanutel. Need on seotud keskuse närvisüsteemi küpsemisprotsessiga ja enamasti kaovad iseseisvalt.

Ööhirrude täpne põhjus pole teada, kuid need on seotud keskuse närvisüsteemi (eriti aju tüvse) küpsemis- või aktiivsushäiretega sügava une faasis. Riskitegurite hulka kuuluvad: Perekonnalik kalduvus: Ööhirrud või unesõnad peres suurendavad riski. Arengufaktorid: Kõrgem esinemissagedus keskuse närvisüsteemi aktiivse arengu perioodil. Välised päästikud: Stress (nt uus kool, perekonnalikud konfliktid), ebakorrapärane unerežiim, unepuudus, väsimus. Füüsilised tegurid: Palavik, mõned ravimid või stimulandid. Teised häired: Uneapnoe, rahutute jalgade sündroom või epilepsia võivad sümptomeid sarnastada või soodustada. Täiskasvanutel võivad ööhirrud olla seotud psüühikahäirete, posttraumaatilise stressihäire või ainekuritarvitamisega.

Diagnoos põhineb peamiselt hoolikal anamneesil. Arst küsib vanematelt epiisoodide üksikasjalikku kirjeldust (käitumine, kestus, sagedus, aeg öös). Oluline on eristada ööhirre teistest unetushäiretest nagu unesõnad, epileptilised krambid öösel või uneapnoe. Kui sümptomid on tüüpilised ja laps areneb normaalselt, täiendavaid uuringuid tavaliselt ei vaja. Polisomnograafia (uneuuring laboris) soovitatakse siis, kui kahtlustatakse muud unetushäiret (nt uneapnoed), epiisoodid on eriti sagedased, ohtlikud või jätkuvad teismeliseeas. See uuring registreerib ööse ajuaktiivsust (EEG), hingamist, pulssi, lihaspingeid ja liigutusi, aidates täpselt tuvastada une faasi ja välistada teisi põhjuseid.

Enamasti ei ole ööhirrude jaoks vaja meditsiinilist ravimit. Ravi keskendub turvalise keskkonna tagamisele ja riskitegurite vähendamisele. Ennetavad meetmed: Regulaarne, rahulik ennemagamistempo, piisav uneaeg, stressi vähendamine. Turvalisus: Eemaldada magamistoast teravad esemed, lukustada aknad, panna võimaluse korral värav trepi ette. Äratamise vältimine: Episoodi ajal ei ole soovitatud last äratada – see võib põhjustada segadust ja pikendada ärkumist. Pigem jälgida turvalisust ja oodata, kuni episood ise läbi saab. Ravi vajadusel: Harvadel juhtudel, kui episoodid on eriti sagedased, ohtlikud või põhjustavad olulist pingeid perele, võib arst kaaluda kognitiiv-käitumuslikku teraapiat või ravimeid (nt bensodiasepiinid või antidepressandid) lühiajaliselt. Täiskasvanutel on vaja põhjalikumat hindamist ja aluseks oleva põhjuste ravi.

Pöörduge lastearsti või unehäirete spetsialisti poole, kui: Episoodid esinevad väga sagedasti (mitu korda nädalas) ja segavad pere une korralikult. Epiisodid on ohtlikud – laps võib end vigastada (näiteks jookseb vastu seina või kukub trepist alla). Unehäire põhjustab olulist päevast väsimust, keskkonnahoolimatust või käitumisprobleeme. Ööhirrud jätkuvad pärast 12.–13. eluaastat või algavad täiskasvanueas. Kahtlus teisest seisundist – kui on ka teisi sümptomeid nagu korduvad öised krambid, sagine hingamine öösel või hommikune peavalu. Vanemate mure või stress on suur, vajadusega saada professionaalne selgitus ja nõuanded.