Monotsütoos (Monocytosis)

Monotsütoos on seisund, mille korral vereringes on monotsüütide – ühte valgete vereliblede tüüpi kuuluvate rakkude – kontsentratsioon püsivalt kõrgem kui norm. Monotsüüdid on makrofaagide eelkäijad ja mängivad olulist rolli immuunsüsteemis, fagotsüteerides (neelates) patogeene, surnud rakke ja muud võõrkehasid ning esitledes antigeene lümfotsüütidele.

Normaalses täiskasvanu vereproovis moodustavad monotsüüdid umbes 2–8% valgetest verelibledest. Monotsütoosi diagnoositakse siis, kui nende osakaal ületab 10% või absoluutne arv ületab 1,0 x 10⁹ rakku liitri kohta (olenevalt labori võrdlusvahemikust). See seisund iseenesest ei ole haigus, vaid reageering põhihaigusele, mis võib olla nii kerge kui ka tõsine.

Monotsütoos on peaaegu alati sekundaarne reaktsioon. Põhjused võivad olla väga erinevad.

Levinumad põhjused:

• Kroonilised põletikulised haigused: Näiteks süstemaatne erütematoosne luupus, reumatoidartriit, krooniline põletikuline soolehaigus (Crohni tõbi, haavandiline koliit).
• Nakkushaigused: Eriti kroonilised või granulomatoolsed infektsioonid nagu tuberkuloos, süstüplasm, bakteriaalsed infektsioonid (nt südame sisemise kesta põletik) ja mõned viirusnakkused (nt Eppsteini-Barri viirus).
• Verekahjustused ja müdoodisplasilised sündroomid (MDS): Need on seisundid, kus luuüdi ei tooda tervet verd, mis võib kaasneda monotsütoosiga.
• Hematoonkoloogilised haigused (vere- ja luuüdinähud): Eriti krooniline mütogeenne leukoemia (CMML), mõned mütooloogilised neoplaasiad ja teraapiale eelnevad või järgnevad leukeemiad.

Muu riskitegurid:

• Mõned vähivormid, eriti need, mis on seotud hematoonkoloogiaga.
• Autoimmunnsündeemid.
• Kahjustav mõju keemilistele ainetele või kiirgusele.
• Sarkoidoos ja muud granulomatoolsed haigused.
• Keerulised infektsioonid immuunpuudulikkuse korral.
• Mõned meditsiinilised protseduurid (nt luuüdi või neeru siirdamine).

Monotsütoos tuvastatakse tavaliselt juhuslikult tavalise vereproovi analüüsil (vereleukogrammil). Kui see avastatakse, on eesmärk leida aluseks olev põhjus.

Diagnostilised sammud:

1. Põhjalik anamnees ja füüsiline uuring: Arst küsib sümptomite kohta, läbipõdemiste ja ravimite kohta ning palpeerib lümfisõlmi, põnda ja maksa.

2. Veretestid:

• Täisverelogramm (verepilt) koos diferentsiaalloendusega: Kinnitab monotsüütide arvu ja hindab muid vererakke.
• Biokeemilised ja põletikumärgilised testid: Näiteks CRP, erütrotsüütide settimiskiirus (ESR), ferritiin, maksa- ja neerufunktsiooni näitajad.

3. Piltdiagnostika: Rindkere röntgen või kompuutertomograafia (KT) infektsioonide, põletiku või kasvajate tuvastamiseks siseelundites.

4. Luuüdi biopsia ja aspiraat: See on sageli otsustav uuring hematoloogiliste haiguste (nt leukoemia, MDS) täpsaks diagnoosimiseks. Võetakse luuüdi proov reiest või rinnuluust, mida analüüsitakse mikroskoobiga ja tsütogeneetiliste meetoditega.

5. Muud spetsiifilised testid: Sõltuvalt kahtlustatavast põhjusest võidakse teha infektsioonimärklaudade teste (näiteks tuberkuloosi test), autoantikehade teste või geneetilisi analüüse.

Kuna monotsütoos ise on sümptom, siis ravi suunatakse selle põhjusele. Monotsüütide arv normaliseerub tavaliselt iseenesest, kui aluseks olev haigus on edukalt ravitud või kontrolli all.

Ravi suunad sõltuvalt põhjusest:

• Infektsioonide korral: Antibiootikumid, viirusevastased või antimükootilised preparaadid.
• Autoimmunnhaiguste korral: Immunosupressandid, kortikosteroidid või bioloogilised preparaadid põletiku vähendamiseks.
• Hematoonkoloogiliste haiguste (nt CMML, leukoemia) korral: Ravivõimalused võivad hõlmata kemoteraapiat, siirdeteraapiat, sihtmärkiravi või toetusravi.
• Müdoodisplasilise sündroomi (MDS) korral: Võib olla vajalik luuüdi stimuleerivate faktorite (nt G-CSF) manustamine, vereülekanded või luuüdi siirdamine.
• Toksiliste ainete mõju korral: Vältimine või eemaldamine keskkonnast.

Jälgimine: Patsiendid monotsütoosiga vajavad regulaarset hematoloogi (verehaiguste eriarsti) jälgimist. Vereteste tehakse perioodiliselt, et hinnata ravitulemust ja monotsüütide arvu dünaamikat.

Monotsütoos ise ei põhjusta valu ega muid märgatavaid häireid, seetõttu avastatakse see peaaegu alati teiste terviseprobleemide tõttu tehtud veretestide käigus. Järgmised sümptomid võivad olla märgiks haigusest, mis võib kaasa tuua monotsütoosi, ja nõuavad arsti konsultatsiooni:

• Pikaajaline (üle 2–3 nädala) palavik või öine higistamine.
• Tahtmatu ja kiire kaalulangus ilma põhjuseta.
• Püsiv äge väsimus ja nõrkus, mis segab igapäevast tegevust.
• Suurenenud, kõvad või valulised lümfisõlmed kaelal, kaenlaalustes või hõimudes.
• Sagedased või rasked infektsioonid.
• Luude või liigeste püsivad valud.
• Nahalööve, sinilöövid või verejooksud, mis tekivad kergesti.

TÄHTIS: Kui veretest tuvastas monotsütoosi, tuleb kindlasti võtta ühendust perearstiga või hematoloogiga, isegi kui erilisi hädaldusi ei ole. Vastavalt põhjusel võib olla vaja põhjalikumat uuringut.