Meniskirebe
Kirjeldus
Meniskirebe on üks levinumaid põlveliigese trauma, mis põhjustab valu, turseid ja liikumatust. See võib tekkida nii spordivigastuse tagajärjel kui ka degeneratiivsete muutuste tõttu, eriti eakamal eas. Ýigeaegne diagnostika ja ravi on olulised täisfunktsionaalse liikumise taastamiseks.
Meniskid on kummalgi põlvel kaks väikest poolsõõrset kõhrkest, mis toimivad šokkide summutajatena ja stabiliseerivad põlveliigest. Meniskirebe on ühe või mõlema meniski rebend või lõhe. See kahjustab meniski terviklikkust, mis võib põhjustada valu, põlve 'blokeerumist' või ebastabiilsust. Rebenemine võib olla erineva suunaga (nt põik-, piki- või 'pärja' rebend) ja asukohaga, mis mõjutab ravi valikut.
- Terav või lööv valu põlve piirkonnas (eriti liigese joonel või tagaküljel).
- Põlve turse, mis tekib vigastusjärgselt 24 tunni jooksul.
- Tunne, nagu põlv 'annaks alla' või oleks ebastabiilne.
- Põlve liikumisulatus väheneb, võimatus põlve täielikult sirutada või painutada.
- Klõpsatus- või ragisemistunne liigutamisel (krepitatsioon).
- Valu, mis süveneb põlve keeramisel või kükitamisel.
- Liigese 'blokeerumine' – võimatus seda sirutada teatud asendist.
- Pikemaajaline, tuim valu põlves, mis võib esineda ka degeneratiivse rebendiga.
Meniskirebed jagunevad peamiselt kahte tüüpi: traumaatilised ja degeneratiivsed. Traumaatilised rebendid tekivad tavaliselt noortel sportlastel jõulise keerdliigutuse tagajärjel, kui põlv on painutatud ja samal ajal koormatud (nt jalgpall, korvpall, suusatamine). Degeneratiivsed rebendid on seotud kõhri kuluga ja vanusega (üle 40-aastastel). Need võivad tekkida isegi väiksema trauma, näiteks kükitamise või kükist tõusmise tagajärjel. Riskitegurite hulka kuuluvad suurenenud kehakaal, intensiivne sporditegevus, eelnevad põlvekahjustused ja teatud ametid, mis nõuavad põlvedel põiklemist või kükitamist.
Arst alustab anamneesi ja füüsilise uuringuga, hinnates valu asukohta, turseid ja liigese liikuvust. Tehakse spetsiaalseid teste (nt McMurray test, Apley test) rebendi tuvastamiseks. Kõige täpsem kinnitusdiagnostika on magnetresonantstomograafia (MRI), mis näitab meniskite seisukorda pehmekoelise detailse pildiga. Mõnikord kasutatakse ka ultraheliu või arvutitomograafiat (CT), kuid MRI on standard. Artroskoopia on invasiivne meetod, mida kasutatakse nii diagnostika kui ka ravi eesmärgil.
Ravi sõltub rebendi tüübist, suurusest, asukohast ja patsiendi vanusest ning aktiivsustasemest. Konservatiivne ravi sobib väiksematele, stabiilsetele rebenditele, eriti välismeniski piirkonnas, kus on parem verevarustus. See hõlmab puhkust, jäätmist, kompressiooni, põlve kõrgemale asetamist, valuvaigisteid ja hiljem füüsioteraapiat tugevdus- ja paindlisharjutustega. Kui sümptomid jätkuvad või on tegu suure, ebastabiilse rebendiga, võib olla vajalik artroskoopiline operatsioon. See võib olla kas meniski osaline eemaldamine (meniskektomia) või õmblemine (meniskireparatsioon), kui see on võimalik. Täielik taastumine võtab aega nädalatest kuudeni, olenevalt ravist.
Konsulteerige kiiresti arstiga, kui: teil on põlvevigastuse järel püsiv tugev valu või oluline turse; te ei suuda põlvele raskust kanda või see 'annab alla'; põlv on 'kinni' ehk blokeerunud ja te ei suuda seda sirutada; valu või ebamugavustunne ei vähene mõne päeva jooksul isehoidmisest hoolimata (puhkus, jäätmine). Ärge viivitage, kuna meniskirebe võib halveneda ja põhjustada pikemas perspektiivis kõhrikulu (artroosi).