Meningokokiinfektsioon

Meningokokiinfektsioon on invasivne nakkus, mida põhjustab Gram-negatiivne bakter Neisseria meningitidis (meningokokk). Need bakterid elavad mõne inimese ninas ja kurku ilma haigust põhjustamata (kandlus). Teatud tingimustel võivad nad aga tungida vereringesse ja põhjustada süstemaatilist haigust. Bakter võib läbida vere-ajukelme barjääri, põhjustades meningiiti, või paljuneda veres, põhjustades meningokoksepsist. Sepsise korral toodab bakter endotoksiine, mis põhjustavad laialdast põletikureaktsiooni, veresoonte kahjustust, orgaanide talitlushäireid ja ishemilist nekroosi (kudede surma). See on meditsiiniline erakorraline olukord, mis nõuab kohest ravi intensiivravis.

Põhiline põhjus on nakatumine Neisseria meningitidis bakteriga, mis levib läbi nakatunud isiku hingamisteede piiskade (köhimine, aevastamine, lähedane kontakt). Enamikul nakatumistest haigust ei teki. Risk haigestumiseks on suurem järgmistel rühmadel: imikud ja väikelapsed (alla 5-aastased), teismelised ja noored täiskasvanud (15–24-aastased), ühiselamus elavad üliõpilased, sõjaväelased, reisijad endeemilistesse piirkondadesse (nt Aafrika meningiidivöönd). Samuti on risk suurenenud inimestel, kellel on põrkekuuri kahjustus või teised immuunpuudulikkused, inimesed ilma põrna või millel on põrk talitlushäiretega, suitsetajad ja need, kes on pidevalt lähedases kontaktis nakkuskandjatega.

Kiirus on diagnoosimisel ülioluline. Arst teeb kliinilise hindamise, pöörates tähelepanu iseloomulikele sümptomitele nagu palavik ja purpurne välgunahk. Diagnoosi kinnitamiseks võetakse vereproovid ja tehakse lumbaalpunktsioon (seljaõõne punktsioon), et saada seljaajuvedelikku analüüsiks. Proovidesse tehakse bakterite kultuur, Grami värvus ja polümeraasi ahelreaktsioon (PCR) test bakteriaalse DNA tuvastamiseks. Vereanalüüsides võib näha suurt valget vereliblede arvu või neutrofiilide arvu langust, koagulopatiat (D-dimeeride tõus). Raske sepsise korral võib olla vaja teha arvutitomograafiat (CT) või muid kujutlusmeetodeid orgaanide seisundi hindamiseks.

Meningokokiinfektsiooni ravi algab kohe pärast diagnoosi kahtlust ja viiakse läbi haiglas, tihti intensiivravi osakonnas. Ravi põhielement on kiire intravenoosne antibiootikumravi. Kõige sagedamini kasutatakse kolmanda põlvkonna tsefalosporiine (nt ceftriakson või cefotaksiim). Enne antibiootikumravi algust võetakse proovid, kuid ravi ei tohi viivitada. Põletikuvastase raviks kasutatakse kortikosteroide (nt deksametasoon), eriti meningiidi puhul, et vähendada neurologilisi tüsistusi. Sepsis nõuab intensiivset toetavat ravi: vedelikuravi, vererõhu toetamine vassopressoriinidega, hingamisteede toetus (hapnik või mehaaniline ventilatsioon) ja dialüüs, kui neerud ei toimi. Lähikontaktid (pere, tihedad kontaktid) peavad saama profüaktilise antibiootikumravi (nt rifampitsiin, tsiprofloksatsiin), et takistada nakatumist.

Meningokokiinfektsioon areneb mõnikord tundide jooksul ja on eluohtlik. Võta ühendust kiirabiga (hädaabinumber 112) või sõida kohe haiglasse, kui lapsel või täiskasvanul on järgmised sümptomid: Väga kõrge palavik koos külmetisega. Tugev, talumatu peavalu, mida valuvaigistid ei leevenda. Kaela jäikus ja valgustundlikkus. Teadvuse muutus, segadus, uimasus, raskused äratamisega. Ootamatu punakaspruun või purpurne välgunahk, mis ei kahane surumisel (näiteks klaasi alla vajutamise testi korral). Külmad ja niisked käed/jalad, kiire hingamine, tundetus või teadvuse kaotus. Eriti oluline on tähelepanu pöörata imikute sümptomitele, mis võivad olla ebatüüpilised: kõrge kriit, lopsakas või punnis fontanell (pealeluuvahe), toitumishäired, loidus.