Lordoos

Lordoos on selgroo normaalsetest kõverustest üks – see on sissepoole kumerus selgroo kaela- (tservikaalne) ja niude- (lumbaalne) piirkonnas. Selle põhiülesanne on tagada stabiilsus, võimaldada painduvust ja leevendada lööke liikumise ajal. Kui see kõverus on liiga väljendunud, räägitakse hüperlordoosist või liigselordoosist. See seisund puudutab eelkõige selgroolülisid ja ümbritsevaid lihaseid, sidemeid ja liigeseid. Pikaajaliselt võib see viia ülekoormuseni, degeneratiivsetele muutustele ja närvipinnele, mõjutades seeläbi mitmeid kehasüsteeme.

Lordootilise kõvera suurenemise põhjused on mitmetahulised. Sageli on tegu kombinatsiooniga erinevaid tegureid. Peamised põhjused ja riskitegurid hõlmavad:

• Muskuloskeletaalsed tegurid: Kehva kehahoiak (nt. liigne tagumiku väljalükamine), tugevate kõhu- ja tagumikuliihaste nõrkus, lihaspinged.
• Mehaanilised tegurid: Raske kaalu kandmine (raske rinnakorvi või kõht), rasedus, ülekaalulisus, mis nihutab raskuskeset.
• Arengulised ja geneetilised tegurid: Kaasasündinud selgroo anomaaliad (nt. spina bifida), perekondlik kalduvus.
• Haigused ja seisundid: Osteoporoos, spondülolüstees (lüli libisemine), skolioos, kõhukelme liigeste artriit, Behterevi tõbi.
• Trauma või operatsioon: Seljakahjustused või selgroo operatsioonid, mis võivad muuta biomehaanikat.
• Vanus: Lihasjõu ja luutiheduse vähenemine eagas.

Lordoose diagnoosimiseks läheb vaja põhjalikku arstlikku uuringut. Protsess algab anamneesi võtmisega ja füüsilisel uuringul, kus arst hindab kehahoiakut, liikuvust ja valuallikohti.

Peamised diagnostilised meetodid:

• Kliiniline hindamine: Adamsi test (kummardumistest) ja palpatoorne uuring.
• Röntgenuuring (radiograafia): Esmane pildistusmeetod, mis võimaldab mõõta selgroo kõveruse nurka (Cobb nurk) seistes ja painutades.
• Magnetresonantstomograafia (MRI): Kasutatakse pehmete kudede (ketaste, närvide, sidemete) detailseks hindamiseks ja närvikahjustuse tuvastamiseks.
• Arvutitomograafia (CT): Annab detailseid pilte luustikust, eriti abiks enne kirurgilist sekkumist.
• Luutiheduse mõõtmine (densitomeetria): Kui kahtlustatakse osteoporoosi kui põhjust.

Diagnoos põhineb kliinilistel leidudel ja pildiuuringute tulemustel.

Lordoosi ravi on suunatud põhjuste leevendamisele, sümptomite kontrollimisele ja biomehaanilise tasakaalu taastamisele. Enamikul juhtudel on see mittekirurgiline.

Mittekirurgiline ravi:

• Füsioteraapia ja kehaline treening: Tuumiklihaste tugevdamise, lihaspingete leevendamise ja kehahoiaku parandamise harjutused. Pilates, jõga ja ujumine on sageli soovitatavad.
• Valu- ja põletikuvastane farmakoteraapia: Retseptita (nt ibuprofeen) või retseptiravimite kasutamine mõõdukate valude korral.
• Manuaalteraapia: Kiropraktika või osteopaatial põhinevad tehnikad liigesmobiilsuse parandamiseks.
• Toetusvahendid: Erilised seljavööd või ortopeedilised sisetallad lühiajaliseks toetuseks, kuid mitte pikaajaliseks kasutamiseks.
• Elustiili muutused: Kaalu langetamine, ergonoomiliste töötingimuste loomine, õige kehahoiaku harjumused.

Kirurgiline ravi: See on reserveeritud ainult rasketel juhtudel, kui konservatiivne ravi ei aita ja on esindatud progressiivne närvikahjustus või tugev valufüs. Selgroo stabiliseerimise operatsioon (spondülodees) võib olla vajalik.

Pöörduge kindlasti arsti või spetsialisti (nt ortopeedi, neuroloogi, füsioterapeudi) poole, kui märkate järgmisi muresid tekitavaid sümptomeid:

• Püsiv või tugevnev seljavalu, mis ei leevendu puhkuse võ tavaliste valuvaigistitega.
• Uued neuroloogilised sümptomid, nagu jalgade nõrkus, tuiklemine, kihelemine või ühepoolne halvatus.
• Põie- või soolekontrolli kaotus (nt uriini või väljaheite pidamatus). See on ERAKORRALINE SEISUND, mis nõuab kohest meditsiinilist abi.
• Selgroo kuju märgatav ja kiire muutumine, eriti lapsel või noorukil.
• Õnnetuse või trauma (nt kukkumise) järgselt tekkiv valu ja vormimuutus.

Õigeaegne konsultatsioon võimaldab täpse diagnoosi ja ennetab tõsisemaid tüsistusi.