Kefalomeetriline uuring

Ei kohaldu

Näitaja kohta

Kefalomeetriline uuring on spetsiaalne röntgenimeetod, mida kasutatakse pea ja näo luustiku täpseteks mõõtmiseks ja analüüsiks. Seda rakendatakse peamiselt ortodontias ja maksilofatsiaalkirurgias patsiendi anatoomiliste suhete hindamiseks ning individuaalse raviplaani koostamiseks. Uuring võimaldab hinnata lõugade, hammaste ja pehmete kudede struktuure ning nende vastavust normile.

Mis on kefalomeetriline uuring?

Funktsioon

Hindab lõugade, hammaste ja näo luustiku anatoomilisi omadusi
Annab täpseid andmeid erinevate struktuuride (nt lõug, alalõug, hambad) vastastikuste suhete kohta
Võimaldab planeerida ortodontilist ravi või maksilofatsiaalset operatsiooni
Kasutatakse ravi tulemuste jälgimiseks aja jooksul

Päritolu ja meetod

Põhineb röntgenkiirgustel (tavaliselt külgvaate kefalomeetriline radiograafia)
Arendatud 1930. aastatel ortodontilise diagnostika jaoks
Tänapäeval sageli digitaalne, mis vähendab kiirgusdoosi ja võimaldab täpsemat analüüsi

Uuringu protseduur ja ettevalmistus

Protseduur

Patsient istub või seisab spetsiaalse kefalomeetria seadme ees
Pea asend fikseeritakse spetsiaalse toega (tavaliselt nina ja kõrva abil), et tagada täpne külgvaade
Tehakse üks röntgenipilt (kefalogramm), mis kujutab pea ja kaela külgvaadet
Pildilt märgitakse ja mõõdetakse spetsiifilisi anatoomilisi punkte ning arvutatakse nurgad ja vahemaad

Ettevalmistus

Erijuhendused tavaliselt pole vajalikud
Soovitatav eemaldada kõik ehted (kõrvarõngad, kaelakee, prillid) ja hambaproteesid, mis võivad pilti segada
Raseduse kahtluse korral tuleb sellest enne uuringut teavitada

Mida näitab kefalomeetriline uuring?

Levinumad anatoomilised puitused ja radiniai

Lõugade asendi hälbed: retrognatia (alaretatud lõug) või prognatia (eteenpoole nihutatud lõug)
Hambumuse defektid: ülehammastus (sügav hammastus) või alahammastus (avatud hammastus)
Näo vertikaalne disproportsioon (liiga pikk või lühike nägu)
Pehmete kudede (huulte, nina, lõua) profiili hälbed
Õgvendite (nt ninasõõrme, suusõõrme) suuruse ja kuju muutused

Milliste haiguste/tingimuste diagnoosimiseks kasutatakse?

III klassi või II klassi hambumushäired
Maksilofatsiaalsed anomaaliad (nt apertognaatia, laterognaatia)
Kaasasündinud sündroomid, mis mõjutavad näo arengut (nt Pierre Robini sündroom)
Unelahustushäired, mis on seotud lõua arenguhäiretega

Indikatsioonid: millal tehakse kefalomeetrilist uuringut?

Peamised meditsiinilised põhjused

Keerulise ortodontilise ravi (nt hambumuse parandamine traatidega) planeerimine ja jälgimine
Maksilofatsiaalse kirurgia (lõugade korrigeerimisoperatsioon) ettevalmistus ja tulemuste hindamine
Lõugade või näo kaasasündinud või omandatud deformatsioonide diagnostika
Hambumuse ja näo profiili seoste täpsem analüüs, mida tavaline kliiniline vaatus ei anna

Millised spetsialistid seda tavaliselt tellivad?