Li-Fraumeni sündroom

Li-Fraumeni sündroom on autosomaalselt dominantselt päriline seisund, mille põhjuseks on mutatsioon TP53 geenis. See geen kodeerib valku p53, mida nimetatakse sageli „rakutsüklia politseiks“, kuna see aitab takistada vigaste rakkude kasvamist ja paljunemist. Kui see geen on kahjustatud, kaotab organism võime efektiivselt repareerida DNA kahjustusi või hävitada potentsiaalselt vähkistuvad rakud. Seetõttu on sündroomiga isikutel äärmiselt kõrge eluaegne risk (ligi 90%) haigestuda vähki, sageli mitut tüüpi vähki, ja see võib tekkida juba lapsepõlves või noorukieas. Levinumad vähitüübid hõlmavad sarkoomi, piimanäärmevähi, ajukasvajaid ja neeruvähi.

Li-Fraumeni sündroomi ainsaks põhjuseks on patogeenne mutatsioon TP53 geenis, mis pärineb ühelt vanemalt (autosomaalne dominantne pärilikkus). Ligikaudu 70-80% juhtudest on mutatsioon päritud, 20-30% juhtudel tekib see uue mutatsioonina (de novo). Peamine riskitegur on positiivne perekonnalugu: vähk noores eas, mitu tüüpi vähki ühel isikul või tüüpiliste Li-Fraumeni sündroomiga seotud vähkide esinemine lähisugulastes. Kõiki selle sündroomiga isikuid ei haigestu vähki, kuid risk on väga suur. Teised tegurid, nagu keskkonnamõjud või teised geneetilised muutused, võivad mõjutada konkreetse vähitüübi teket ja selle ajastust.

Diagnoos põhineb nii kliinilistel kriteeriumitel kui geneetilisel testimisel. Esmalt hinnatakse põhjalikult perekonna- ja isiklikku anamneesi. Li-Fraumeni sündroomi kahtlus tekib, kui on täidetud teatud kliinilised kriteeriumid, näiteks sarkoom enne 45. eluaastat ja lähisugulane esmast järge vähiga enne 56. eluaastat. Kuldseks standardiks diagnoosi kinnitamiseks on TP53 geeni molekulaargeneetiline analüüs, mis tehakse tavaliselt veriproovist. Kui leitakse kahjustav mutatsioon, on diagnoos kinnitatud. Lisaks võidakse kasutada varajase vähituvastuse meetodeid, nagu regulaarsed MRI-uuringud, ultraheli või muud skaneerimised, olenevalt individuaalsest riskist. Oluline on pakkuda geneetilist nõustamist enne ja pärast testimist.

Li-Fraumeni sündroomi ennast ei ravi. Ravi on suunatud intensiivsele jälgimisele ja vähi varasele tuvastamisele, mis on võtmetähtsusega parema prognoosi saavutamiseks. Ravistrateegia hõlmab: 1) Individualiseeritud jälgimiskava: See võib sisaldada aastast tervisekontrolli, igakuist enesekontrolli (rindade, nahakahjustuste jms osas) ning regulaarseid spetsiaalseid uuringuid (nt kogu keha MRI, mammograafia, ajukujutised). 2) Kiire reageerimine: Iga kahtluse korral tehakse põhjalikud uuringud. 3) Vähkide ravi: Kui vähk tekib, ravitakse seda standardsete meetoditega (kirurgia, kiiritusravi, kemoteraapia), kuid arvestades suuremat tundlikkust kiiritusele ja teise vähivormi tekkimise võimalust. 4) Ennetamine: Mõnel juhul võidakse kaaluda profülaktilisi operatsioone (nt mastektomaat). Elustiilisoovitused (mitte suitsetada, vähendada UV-kiirgusele kokkupuutumist) on olulised, kuid ei välista geneetilist riski.

Arstiga kontsulteerimist või geneetilise nõustamise taotlemist tuleks kaaluda järgmistel juhtudel: 1) Kui perekonnas on mitu lähemat sugulast, kel on diagnoositud vähk, eriti noores eas (alla 50-aastaselt). 2) Kui ühel isikul on diagnoositud kaks või enam erinevat põhilist vähki. 3) Kui perekonnas on esinenud haruldasi vähitüüpe, nagu sarkoom, neerupealise koore kartsinoom või ajutuumor noorel eas. 4) Kui lapse või noorukiga on diagnoositud vähk, mis on seotud Li-Fraumeni sündroomiga. 5) Kui tekib mure vähiriski kohta või soov teada oma geneetilist seisundit. Eriline kiireloomulisus: Kohene arsti juurde pöördumine on vajalik igal juhul, kui ilmnevad uued või muutuvad sümptomid, nagu kasvaja või paise, püsiv valu, põletikuline seisund ilma selge põhjuseta, äge kaalulangus või muud tervisemuutused.