Hüperparatüreoidism

Hüperparatüreoidism on seisund, kus neli pisikest kõrvalkilpnääret (asuvad kaelal kilpnääre taga) toodavad liigset kogust paratüreoidi hormooni (PTH). PTH peamine ülesanne on reguleerida kaltsiumi, fosfori ja D-vitamiini taset organismis. Liigne PTH vabanemine põhjustab kaltsiumi liigset vabanemist luudest vereringesse, suurendab soolestikus kaltsiumi imendumist ja vähendab kaltsiumi eritumist neerude kaudu. Selle tulemusena tekib hüperkaltsemeemia – püsivalt kõrge kaltsiumitase veres. Pikaajaline seisund viib süsteemsetele kahjustustele, mis avalduvad peamiselt luustikus (luukadu) ja neerudes (kivide teke). Haigust liigitatakse primaarseks (põhjustatud kõrvalkilpnäärmete enda talitlushäirest), sekundaarseks (organismi kompensatoorne reaktsioon madalale kaltsiumitasemele) ja tertiaarseks (pikaajalise sekundaarse hüperparatüreoidismi järel arenev autonoomne talitlushäire).

Hüperparatüreoidismi peamised põhjused sõltuvad selle liigist.

Primaarne hüperparatüreoidism on kõige tavalisem vorm. Selle põhjuseks on enamikul juhtudel (umbes 85%) üksik hea- (mittekasvajaline) kasvaja ehk adenoom ühes kõrvalkilpnäärmes. Harvemini võivad kõik neli näärme liiga aktiivsed olla või tegemist võib olla pahaloomulise kasvajaga (väga harva).

Sekundaarne hüperparatüreoidism ei tulene kõrvalkilpnäärmete enda talitlushäirest, vaid on organismi kompensatoorne reaktsioon madalale veres oleva kaltsiumitasemele. Selle peamisteks põhjusteks on: pikaajaline raske neerupuudulikkus, D-vitamiini puudus või soolestiku haigused, mis pärsivad kaltsiumi imendumist.

Tertiäärne hüperparatüreoidism võib areneda pikaajalise sekundaarse hüperparatüreoidismi korral (nt pärast neerusiirdamist), kui kõrvalkilpnäärmed jätkavad liiga suurt hormooni tootmist isegi siis, kui kaltsiumitase on normaliseerunud.

Riski suurendavad tegurid: naissugu, vanus üle 50 aasta, perekonnas esinenud hüperparatüreoidismi juhtumid (pärilikud sündroomid nagu MEN1 või MEN2), pikaajaline litiumravi (bipolaarse häire korral) ja päikesekiirguse või toiduga piisava D-vitamiini saamise puudumine.

Hüperparatüreoidismi kahtlus tekib sageli juhuslikult leitud kõrge kaltsiumitaseme tõttu rutiinsetes veretestides. Diagnoosi kinnitamiseks ja põhjuse väljaselgitamiseks kasutatakse mitmeid meetodeid.

Laboratoorsed veretestid on esmane ja olulisim samm. Need hõlmavad:

• Seerumi kaltsiumi ja vaba ioniseeritud kaltsiumi taseme määramist (tõusnud).
• Paratüreoidi hormooni (PTH) taseme määramist (tõusnud primaarse hüperparatüreoidismi korral).
• Fosfori, D-vitamiini (25-OH-D) ja magneesiumi taseme hindamist.
• Neerude talitluse parameetrite (kreatiniin) kontrollimist.

Kusetestid (24-tunnine kogemus või juhukuseti kaltsium) võivad näidata kaltsiumi liigset eritumist.

Luustiheduse mõõtmine (densitomeetria) hinnata osteoporoosi riski ja luukadu ulatust, eriti randmes, puusas ja lülisambas.

Kõrvalkilpnäärmete visualiseerimine on oluline enne operatsiooni, et täpselt lokaliseerida liiga aktiivne nääre. Kasutatakse:

• Kaela ultraheli – kiire ja ohutu esmane meetod.
• Sestamibi skaneerimist – tuumaemeditsiiniline uuring, mis võimaldab aktiivset adenoomi visualiseerida.
• Arvutitomograafiat (KT) või magnetresonantstomograafiat (MRT) – täpsemaks pildistamiseks keerulisematel juhtudel.

Ravi strateegia sõltub haiguse liigist, sümptomite raskusest, patsiendi vanusest ja üldisest terviseseisundist.

Primaarse hüperparatüreoidismi puhul on kuldlööks kirurgiline ravi – paratüreoidektomia. Operatsiooni käigus eemaldatakse liiga aktiivne kõrvalkilpnääre (või mitu). See on soovitatav patsientidel, kellel on: sümptomaatiline haigus (luuvalu, neerukivid), vanus alla 50 aasta, oluliselt kõrgenenud kaltsiumitase (>0,25 mmol/l üle normi piiri), osteoporoos või neerude talitluse halvenemine. Operatsioon on väga efektiivne ja enamikel juhtudel viib täielikku paranemiseni.

Konservatiivne (mittekirurgiline) ravi võib olla valik patsientidel, kellel on kerge, asümptomaatiline haigus või kellel on operatsioonile meditsiinilised vastunäidustused. See hõlmab:

• Regulaarset jälgimist (kaltsiumi ja PTH taseme kontroll 6-12 kuu tagant, luustiheduse mõõtmine 1-2 aasta tagant).
• Medikamentoosset ravi: bisfosfonaadid osteoporoosi ennetamiseks või ravimik, mis jäljendab kaltsiumi retseptoreid (kaltsimimeetik).
• Elustiili muutusi: piisav vedelik tarbimine (neerukivide ennetamiseks), piirata soolaga liialdamist, säilitada piisav, kuid liialdamat D-vitamiini ja kaltsiumi tarbimine toiduga, regulaarne koormus (luude tugevdamiseks).

Sekundaarse hüperparatüreoidismi ravi on suunatud põhipõhjuse, näiteks neerupuudulikkuse või D-vitamiini puuduse, korrigeerimisele. Kasutatakse fosfaatide siduvaid vahendeid, D-vitamiini analooge ja kaltsimimeetikume.

On oluline konsulteerida perearsti või endokrinoloogiga järgmiste märkide ilmnemisel:

• Juhuslikult avastatud kõrge kaltsiumitase veretestide tulemustes, isegi kui puuduvad sümptomid.
• Püsivad ja seletamatud sümptomid nagu väsimus, lihasnõrkus, peavalu, depressioon või seedehäired.
• Luu- või liigesevalud, eriti kui need on seotud kergete vigastustega või luumurdudega.
• Neerukoliku sümptomid (äge valu külje- või seljaosas, vereine kuse).
• Pereliikmel on diagnoositud hüperparatüreoidism, eriti kui teil on ise ka mingeid sümptomeid.

Erakorralist meditsiinilist abi tuleks otsida kohe, kui ilmnevad hüperkaltsemeemia kriisi märgid, mis võivad olla eluohtlikud: äge iiveldus ja oksendamine, tugev peavalu, segasus või teadvusekaotus, südame rütmihäired, äge janu ja kusemine.