Lisa kliinik

24-tunnine uriinikaltsium

Kvantitatiivne · mg/24h

Normaalsed väärtused

24-tunnine uriinikaltsium normid
Üldine
Täiskasvanute üldine normivahemik: 2,5–7,5 mmol/24h (100–300 mg/24h). Normväärtused võivad laborite vahel erineda sõltuvalt kasutatavast meetodist.
Mehed
Meeste normaalne kaltsiumi eritumine uriiniga: 2,5–7,5 mmol/24h.
Naised
Naiste normaalne kaltsiumi eritumine uriiniga: 2,5–7,5 mmol/24h. Raseduse ajal võivad väärtused olla muutunud.

Näitaja kohta

24-tunnine uriinikaltsium on laboratoorsete uuring, mille käigus kogutakse 24 tunni jooksul eritatud uriini, et määrata selles sisalduva kaltsiumi hulk. See aitab hinnata kaltsiumi ainevahetust ja avastada erinevaid nefroloogilisi ja endokrinoloogilisi häireid.

Funktsioon
  • Hindab keha kaltsiumi tasakaalu ja ainevahetust.
  • Aitab diagnoosida ja jälgida neerukivimit (urolitiaasi) ja luu-metabolismi häireid.
  • Võimaldab kaudselt hinnata seedekulglast kaltsiumi imendumist ja neerude funktsiooni.
Päritolu
  • Uriinikaltsium peegeldab organismist neerude kaudu eraldatud kaltsiumi kogust.
  • Uuring on oluline kaltsiumi ainevahetuse hindamisel, eriti kahtluse korral hüper- või hüpokaltsemias.
  • Kasutatakse laialdaselt endokrinoloogias ja nefroloogias.
Protseduur
  • Uriinikogumine algab hommikul esimese uriinierituse äraviskamisega.
  • Järgmise 24 tunni jooksul kogutakse KÕIK uriin spetsiaalsesse anumasse (tavaliselt 2–3 liitrise mahutiga), mida hoitakse jahedas kohas.
  • Kogumise lõppedes segatakse uriin ja mõõdetakse selle kogumaht, seejärel võetakse väike proov analüüsiks laboris.
  • Enne uuringut tuleb vältida toidulisandeid, mis võivad mõjutada tulemust (nt liigset kaltsiumi või D-vitamiini).
Meditsiinilised seisundid
  • Hüperparatüreoidism (liigne paratüreoidhormoon tõstab vereseerumi ja uriinikaltsiumit).
  • Neerukivid (kaltsiumoksaadikivid).
  • Sarkoidoos või teised granulomatoossed haigused.
  • Liigne D-vitamiini või kaltsiumi tarvitamine.
  • Pikajaline liikumatus (immobilisatsioon).
Muud tegurid
  • Diureetikumide (nt furosemiidi) tarvitamine.
  • Metaboolsed häired, nagu idiopaatiline hüperkaltsiuuria.
  • Mõned pahaloomulised kasvajad, mis toodavad kaltsiumi tõstvaid aineid.
Meditsiinilised seisundid
  • Hüpoparatüreoidism (paratüreoidhormooni puudus).
  • D-vitamiini või kaltsiumi puudus toidus või imendumishäired (nt tsöliaakia).
  • Rasedus (võib esineda füsioloogiline langus).
  • Krooniline neerupuudulikkus.
Ravimid ja eluviis
  • Tiamidiidi tüüpi diureetikumide (nt hüdrotklortiatsiidi) tarvitamine.
  • Liigne fosfori tarbimine.
  • Pikaajaline kaltsiumivaene dieet.
Kliinilised olukorrad
  • Kahtlus neerukivide (urolitiaasi) korral.
  • Vereseerumi kõrge või madal kaltsiumi tase (hüper- või hüpokaltsemia).
  • Osteoporoosi või teiste luumetabolismi häirete hindamisel.
  • Jälgimine hüperparatüreoidismi või teiste endokriinhäirete ravi käigus.
Spetsialistid
  • Uuringut võivad tellida või soovitada endokrinoloog, nefroloog või perearst.
  • Nefroloog hindab neerufunktsiooni ja kiviteket.
  • Endokrinoloog analüüsib kaltsiumi ja fosfori ainevahetuse häireid.

Seotud uuringud

Kaltsium
complementary
Kaltsium (üldine)
complementary
Ioniseeritud kaltsium
complementary
Parathormon (PTH)
confirmatory

Seotud haigused

Hüperparatüreoidism 85% Hüperkaltsemia 80% Neerukivid (Nefrolitiaas) 75% Osteoporoos 70% Menopausijärgne osteoporoos 65%

Otsi näitajat