Emaka müoom

Emaka müoom (ka emaka fibroom või uteri myoma) on heabeniigne, st mittepahaloomuline, kasvaja, mis koosneb emaka silelihaskoe (müomeetriumi) rakketest. See kasvab emaka seina sees, selle pealpinnal või sellest väljasopistununa. Müoomid võivad olla üksikud või mitu, ning nende suurus võib ulatuda tillukestest (mõni millimeeter) kuni suurte (mitmed sentimeetrid) moodustisteni. Need ei ole otseselt ohtlikud, kuid nende suurus ja asukoht võivad põhjustada valu, veritsustõrbeid ja viljatusprobleeme. Need on sõltuvad suguhormoonidest, eriti östrogeenist, mistõttu need tihti vähenevad või kaovad pärast menopausi.

Emaka müoomide täpne põhjus pole teada, kuid on selge, et nende kasv on seotud suguhormoonide, eelkõige östrogeeni ja progesterooniga. Teatud tegurid suurendavad riski müoomide tekkimiseks:

• Pärilikkus: Kui lähedastel sugulastel (ema, õde) on olnud müoome, on risk suurem.
• Rass: Müoomid on mustanahalistel naistel sagedasemad ja võivad tekkida nooremas eas.
• Vanus: Müoomid on kõige levinumad sünnivõimelises eas (30-50 aastat).
• Hormonaalsed tegurid: Varajane esimene menstruatsioon (menarhe) võib riski suurendada.
• Kaal: Ülekaal või rasvumine suurendab östrogeeni taset kehas.
• Toitumine: Suur punase liha tarbimine ja piiratud puu- ja köögiviljade kogus võivad riski suurendada.
• Rasedus: Raseduse ajal suureneb östrogeeni ja progesterooni tase, mis võib müoomide kasvu soodustada.

Müoomide kahtlus tekib tavaliselt naise kirjeldatud sümptomite põhjal. Gümnekoloog teeb füüsilise ja vaagna-uuringu, et hinnata emaka suurust ja kuju. Diagnoosi kinnitamiseks ja müoomide täpse suuruse, arvu ja asukoha määramiseks kasutatakse järgmisi meetodeid:

• Transvaginaalne ultraheli (TUÜ): See on peamine ja ohutu meetod, mis võimaldab detailset pilti emakast ja selle ümbrusest.
• Kõhuõõne ultraheli: Kasutatakse suuremate müoomide või emakate hindamiseks.
• Magnetresonantstomograafia (MRI): Annab väga täpse pildi, eriti suurte või ebatavaliste müoomide puhul või kui on plaanis operatsioon.
• Hüsteroskoopia: Õhukese toru sisestamine emakasse, et vaadelda emakaõõnt ja tuvastada emakasse kasvanud müoome.
• Laparoskoopia: Väikeste lõikude kaudu vaatlus kõhuõõnes, mis võimaldab otseselt vaadelda emakat väljastpoolt.
• Veretööd: Hemoglobiini taseme kontrollimiseks aneemia tuvastamiseks raskete veritsuste korral.

Ravi valik sõltub sümptomite tüsidusest, müoomide suurusest ja arvust, patsiendi eas ning soovist tulevikus rasedaks jääda. Kui müoomid ei põhjusta probleeme, võib olla vajalik vaid regulaarne jälgimine ("vaatlusalune ootus").

Medikamentoosne ravi: Sümptomite kontrollimiseks kasutatakse ravimeid, mis ei eemalda müoome, kuid vähendavad neid või leevendavad sümptomeid.

• Hormonaalsed rasestumisvastased tabletid või hormoonspiraal (nt Mirena) vähendavad menstruaalveritsusi ja valu.
• Gonadotropiini vabastava hormooni (GnRH) agonistid ajutiselt menopausilaadset seisundit, vähendades müoomide suurust.
• Valuvaigistid (NSAID).

Kirurgiline ravi: Soovitatakse, kui sümptomid on tõsised või medikamentoosne ravi ei aita.

• Müomektoomia: Müoomi eemaldamine, säilitades emaka. Sobib naistele, kes soovivad säilitada viljakuse.
• Emaka eemaldamine (hüsterektoomia): Emaka täielik eemaldamine. See on püsiv lahendus, kuid patsient kaotab võime rasedaks jääda.

Muud protseduurid:

• Emakaarterite emboliseerimine (UAE): Veresoonte lämmatamine, et müoom "kärbub".
• MR-juhitud fokuseeritud ultraheli (MRgFUS): Müoomi koondatud ultraheli abil hävitamine.
• Müooliis: Müoomi hävitamine raadiolainete, laseri või külmaga.

Pöördu günekoloogi poole, kui märkad järgmisi muresid tekitavaid sümptomeid:

• Erksad või pikenenud menstruatsioonid, mis segavad igapäevaelu või põhjustavad suurt verekaotust (nt tampoonide või sidemete väga sagedane vahetamine).
• Püsiv valu vaagna- või seljapiirkonnas, mis ei leevene tavapäraste valuvaigistitega.
• Vaheveritsused menstruatsioonitsüklite vahel.
• Sagedasem kuseajamatus või raskused uriini eritamisel.
• Selgitamatu suurenenud kõht või selle ala puudutamisel tunnetav kobaras.
• Raskused rasedaks jäämisega.

Kiire meditsiiniline abi on vajalik järgmistel juhtudel:

• Äkiline ja tõsine kõhuvalu.
• Väga rasked veritsused, mis on kaasnevad püsimatu nõrkusega, uimastumise või teadvuse kaotusega.