Võrkkesta lahtiolemine (Retina detachments)
Kirjeldus
Võrkkesta lahtiolemine on kiireloomuline silmahaigus, mille puhul võrkkest eraldub silma tagaseina sisekihist. See on nägemise säilitamiseks kriitilise tähtsusega seisund, mis nõuab kohest arstiabi, kuna võib kiiresti viia püsiva nägemiskadu või pimeduseni.
Võrkkest on õhuke koeiki, mis vooderdab silma tagaseina sisepinda ja vastutab valguse muundamiseks närvsignaalideks. Võrkkesta lahtiolemine tekib siis, kui see kiht eraldub aluspõhjust moodustavast veresoontikust (koorikast). See eraldumine lõikab võrkkesta kudedele hapniku ja toitainete tarnet, mis põhjustab närvirakkude kiiret hukkumist. Kui seisundit ei ravi kohe, võib kahjustus muutuda pöördumatuks. Enamasti on tegu ragulise (regmatogeense) lahtiolemisega, mille puhul võrkkesse tekib pisike auk või rebend, millest läbi pääseb silmaesise vedelik (klaaskeha) ja tõukab võrkkesta eemale.
- Äkiline välgunägemine või välgud nägemisväljas (eriti pimedas keskkonnas)
- Uute lenduvate kärbeste (muscae volitantes) tohutu hulga ilmumine
- Nägemisvälja servades esinev udune või varijas piirkond
- Pidev või kasvav vari või tumedavõru ühes silmas (nagu eesriie)
- Nägemisteravuse järsk langus
- Kujutise moonutused (näiteks sirged jooned näivad kõveratena)
- Välgunägemise või vilkumise intensiivistumine
Peamiseks põhjuseks on tavaliselt võrkkesta rebendi või augu teke, mille kaudu klaaskeha vedelik siseneb võrkkesta taha. Riskitegurid hõlmavad: vananemist (klaaskeha muutub vedelamaks ja kokku tõmbuvamaks), tugevat lühipäevsust (müoopiat), silmatraumat (nt löök), eelnevat katarakti operatsiooni, perekonnalugu võrkkesta lahtiolemise kohta, silma põletikulisi haigusi (nt uveiit) või muud silmahaigust (näiteks diabeetiline retinopaatia). Samuti võivad seda soodustada suurenenud vererõhk või silma struktuursed nõrkused.
Silmaarst (oftalmoloog) teeb põhjaliku silmade läbivaatuse. Võtmemenetlused hõlmavad: laiapupillilist silmapõhja uuringut, kus arst eriliste läätsede abil hindab võrkkesta seisukorda ja otsib rebendeid, auge või eraldumist; optilist koherentsitomograafiat (OCT) võrkkesta üksikasjalikuks kihistruktuuri pildistamiseks; ja silma ultraheliuuringut, kui silmapõhja vaatlemist takistab verevalumine või katarakt. Need meetodid võimaldavad täpselt tuvastada lahtiolemise tüübi, ulatuse ja asukoha.
Ravi eesmärk on sulgeda võrkkesta rebend või auk ning taastada võrkkesta kontakt alusega, et hoida ära närvirakkude hukkumist. Meetod valitakse olenevalt lahtiolemise tüübist ja raskusastmest. Peamised kirurgilised meetodid on: laserravii (fotokoagulatsioon) või külmravii (kriopeksia), mis 'keevitagevad' rebendi ümbruse, luues armkoe, mis kinnitab võrkkesta; pneumaatiline retinopeeksia, kus silma sisse süstitakse gaasimull, mis surub võrkkesta vastu seina; skleera kubum (episkleraalne polsterdamine), kus silma väliskesta peale õmblustakse polster, mis surub seina sissepoole; ja vitrektoomia, kus eemaldatakse osa või kogu klaaskeha, võrkkest asetatakse õigesse asendisse ja fikseeritakse. Operatsiooni järgne taastumine võib võtta mitu kuud ja lõplik nägemistulemus sõltub sellest, kui kiiresti ravi alustati.
Võrkkesta lahtiolemine on silmaparanduskiireloomuline seisund. Pöörduge SILMAPARANDUSARSTI POLE KOHE (hädaabiteenistusse või oftalmoloogia erakorralisse vastuvõttu), kui teil esineb mõni järgmistest sümptomitest: ühes silmas äkiline uute lenduvate kärbeste või välkude ilmumine; pidev vari või tumedavõru, mis liigub üle nägemisvälja (alates küljelt keskpunkti poole); või järsk nägemise hägustumine või langus. Ärge oodake, et sümptomid ise läheksid mööda – iga tund võib olla hinnaline nägemise säilitamisel.