Võrkkesta arteri oklusioon

Võrkkesta arteri oklusioon (ladina keeles Occlusio arteriae retinae) on äge verevarustushäire silmas. Võrkkest on silma sisemine kate, mis sisaldab valgustundlikke retseptoreid (kepikesi ja kärbesi) ning on vastutav nägemise eest. Kui võrkkesta peamine arter või selle haru ummistub (nt veresumbu või rasvaplaki tõttu), peatub hapniku ja toitainete vool selle piirkonna retsinarakkuesse. Närvirakud on äärmiselt tundlikud hapnikupuuduse suhtes ja võivad minutiite jooksul hukkuda, põhjustades püsiva nägemiskahjustuse. Seetõttu on aeg kriitilise tähtsusega – igal kaotatud minutil väheneb võimalus nägemist päästa.

Oklusiooni põhjustab enamasti arteri ummistumine veresumbu või aterosklerootilise plaagiga (rasva- ja kolesteroolikogumikuga). Sageli pärineb veresomp (emboolia) südamest (nt atriaalsest fibrillatsioonist) või kaelaarteritest (kaela arteria karotisest). Riskitegurid sarnanevad teiste südame-veresoonkonna haigustega: kõrgenenud vererõhk (arteriaalne hüpertensioon), diabeet (mis kahjustab veresoonesid), kõrgenenud vere kolesteroolitase (hüperkolesteroleemia), suitsetamine, südamehaigused (atrialfibrillatsioon, südameklapi haigused), vanus (eriti üle 60 aasta), arteri põletikulised haigused (näiteks giganttrakteriit) ning perekonnas esinevad südame-veresoonkonna haigused või insult. Silma trauma või väga harva ka verehüübeldumishäired võivad samuti olla põhjuseks.

Diagnoos põhineb peamiselt anamneesil ja oftalmoskoopilisel uuringul. Arstiabi otsitakse tavaliselt erakorraliselt. Oftalmoskoobia (silmapõhja uurimine) näitab iseloomulikke muutusi: kahjustunud võrkkesta ala on kahvatu ja paistes, keskfoveas (kollatäpi keskel) võib esineda eredat punast täppi („kirsipunane täpp“), mis on iseloomulik märk. Fluorestseini angiograafiat kasutatakse verevoolu hindamiseks – kahjustunud piirkonnas värvaine levib aeglaselt või üldse mitte. Optiline koherentsetomograafia (OCT) võimaldab hinnata võrkkesta struktuuri ja paistetust. Kuna põhjus on sageli süsteemne, viiakse läbi põhjalikud üldised uuringud: veretõed (sealhulgas põletikumärgid, lipiidid, glükoos), südame-U.K., EKG (südamerütmi hindamiseks), kaelaarterite Doppleri-ultraheli (ateroskleroosi tuvastamiseks). Neuroloogiline uuring võib olla vajalik, et eristada insuldi sümptomeid.

Ravi peamine eesmärk on taastada verevool võimalikult kiiresti, kuigi tõhususe osas on tõenduspõhisus piiratud, sest kahjustus on tihti kiiresti pöördumatu. Kiirsekkumise meetodid hõlmavad: okulaarmassaaži (silma kergelt massaažitakse läbi suletud laugude, et proovida ummistust liigutada), eeskomber paratsenteesi (silmaesikestest eemaldatakse natuke vedelikku, et alandada silmasisest rõhku ja parandada arterite perfusiooni), inhaleeritava süsihappegaasi (5% CO2, 95% O2) kasutamist arterite laiendamiseks. Trombolüütilist ravi (veresombu lahustamist) kasutatakse vaid väga valikuliste juhtude puhul spetsialiseeritud keskustes, kuna on suure tüsistuste (eriti hemorraagilise insuldi) risk. Pikaajalises plaanis on ravistrateegia suunatud alushäiguse kontrollimisele ja uute episoodide vältimisele: vererõhu, vere suhkru ja kolesteroolitaseme optimaalse reguleerimine, suitsetamisest loobumine, ASA (aspiriini) või muu antitrombotsütaarse ravi alustamine insuldi vältimiseks ning regulaarne jälgimine nii silmaarsti kui perearsti poolt. Kui põhjuseks on arteriit, alustatakse kiirelt kortikosteroidravi.

IGASUGUNE ühe silma äkiline, valutu nägemise kaotus või oluline hägustumine on MEDITSIIINILINE ERAKORRALINE OLUKORD ja nõuab KOHELAST arstiabiteenuse (nt Erakorralise Arstiabi) otsimist. Ärge oodake, et nägemine taastub iseenesest! Iga minut on oluline. Eriti oluline on kiire reageerimine, kui sümptomid on seotud peavaluga, näo või keha poolde nõrkuse või kõnehäirega – need võivad viidata insuldile, mis on eluohtlik seisund. Isegi kui sümptomid on mööduvad (nägemine taastub mõne minutiga), on vaja URGENTSELT konsulteerida oftalmoloogi või neuroloogiga, kuna need võivad olla hoiatusmärgid (transitoorsed isheemilised atakid) ja vajavad põhjalikku uuringut.