Tendovagiin
Kirjeldus
Tendovagiin ehk kõõlukelme põletik on krooniline või äge seisund, mis mõjutab kõõlukelmet – kõõlude ümbritsevaid kaitsvaid vööte. See võib põhjustada olulist valu, turse ja liikumispiiranguid, mõjutades igapäevast elu. Ýigeaegne tuvastamine ja ravi on olulised sümptomite kontrollimiseks ja edasiste kahjustuste vältimiseks.
Tendovagiin on kõõlu ümbritseva kõõlukelme või vöötkesta (vagina tendinis) põletikuline seisund. Kõõlukelmed on kilejad struktuurid, mis toetavad ja suunavad kõõlusid, vähendades hõõrdumist ja kaitsesid ümbritsevate kudede vastu. Kui need vööted ärrituvad või põletikku tekib, paksenevad nad ning eritavad liigset vedelikku, mis toob kaasa iseloomuliku valu, turse ja kriginamise (krepitatsiooni) käitumise ajal. Enim mõjutatud piirkonnad on sageli randmed, käed, pöiad ja jalad, kus kõõlukelmed on pidevas liikumises. Seisund võib olla nii äge (lühiajaline) kui ka krooniline (pikaajaline), tulenedes sageli korduvatest liigutustest või ülekoormusest.
- Pidev või terav valu mõjutatud kõõlu ja selle ümbruse piirkonnas, mis tavaliselt halveneb liigutamisel või koormusel.
- Selge turse või paksenemine piki kõõlut, mis on sageli puudutamisel valus.
- Kriginav või krõbistav tunne (krepitatsioon) mõjutatud piirkonna liigutamisel.
- Liigese jäikus ja piiratud liikuvus, eriti hommikuti või pärast pikka puhkust.
- Mõjutatud piirkonnas nahapunetus või kerge soojuse tunne seoses põletikuga.
- Nõrkus mõjutatud kehaosa funktsioonis, näiteks raskused esemete haaramisel või kõndimisel.
- Valu, mis kiireneb öösel või sellel, kes on puhkeolekus, eriti krooniliste juhtumite korral.
- Kui põletik on tugev, võib tekkida kerge palavik või üldine väsimuse tunne.
Tendovagiini peamiseks põhjuseks on kõõlukelme mehaaniline ülekoormus või korduvpinge. See võib tekkida järgmistel põhjustel:
- Korduvad liigutused: Püsivad, monotoonsed tegevused tööl, spordis või igapäevaelus (nt kirjutamine arvutiga, tennis, koristamine).
- Otsene trauma või väline surve: Löök või pidev hõõrdumine riietuse või seadmetega.
- Infektsioon: Harvem võib bakteriaalne infektsioon (nt stafülokokk või streptokokk) põhjustada põletikku, eriti pärast haavandeid.
- Süsteemsed põletikulised haigused: Reumatoidartriit, podagra või sklerodermia võivad suurendada tendovagiini riski.
- Vanus ja so: Keskealised ja eakamad inimesed ning naised on teatud tüüpi tendovagiini suhtes vastuvõtlikumad.
- Vale asend või ebamugav varustus: Näiteks vähese ergonoomiaga tööriistad või sobimatud jalatsid.
Tendovagiini diagnoos põhineb peamiselt anamneesil ja füüsilisel uuringul. Arst küsib sümptomite kohta ja teeb mõjutatud piirkonna palpatsiooni, otsides turse, valulikkust ja kriginamist. Täiendavad uuringud võivad hõlmata:
- Ultraheliuuring: See on esmavalik meetod, mis võimaldab hinnata kõõlukelme paksust, vedeliku kogunemist ja põletikku.
- Magnetresonantstomograafia (MRI): Kasutatakse keerukamate või mitmeselgete juhtumite puhul, et hinnata kõõlude ja pehmete kudede seisundit üksikasjalikumalt.
- Veretööd: Kui kahtlustatakse süsteemset põletikulist haigust või infektsiooni, võetakse vereproove põletikumarkerite (nt CRP) ja teiste näitajate kontrollimiseks.
- Röntgen: Kuigi röntgen ei näita pehmeid kudesid, saab sellega välistada muud põhjused, näiteks luumurrud või artriit.
Tendovagiini ravi on suunatud põletiku vähendamisele, valu leevendamisele ja funktsiooni taastamisele. Ravikava sõltub raskusastmest ja põhjuseest.
1. Mittekirurgiline ravi (konservatiivne):
- Puhkus ja kaitse: Mõjutatud kehaosa puhkamine ja koormuse vältimine on kriitilised. Võib olla vajalik sideme või spiltsi kasutamine.
- Külm- ja soojusravi: Ägeda faasi järel esimesed 48-72 tundi külmakompresside kasutamine turse vähendamiseks, seejärel soojusravi lihaste lõdvestamiseks.
- Ravimid: Mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (NSAID-id), nagu ibuprofeen või diklofenaak, valu ja põletiku leevendamiseks. Raskematel juhtudel võib arst soovitada kortikosteroidide süsti mõjutatud piirkonda.
- Füsioteraapia: Erilised venitusharjutused, tugevusharjutused, manuaalteraapia ja tehnikad (nt ultraheli- või laserteraapia) funktsiooni ja paindlikkuse taastamiseks.
2. Kirurgiline ravi:
Kirurgiat kaalutakse ainult siis, kui konservatiivne ravi 3-6 kuu jooksul ei ole andnud tulemust või kui on tegemist paksenenud kõõlukelmega, mis piirab liikumist. Protseduur hõlmab paksenenud või kokkukleepunud kõõlukelme lõikamist (dekompressioon) või vabanemist (tenosünovektoomia), et kõõlul oleks rohkem ruumi liikumiseks.
Soovitatav on konsulteerida perearsti, ortopedi või reumatoloogiga järgmistel juhtudel:
- Valu või turse püsib üle nädala, hoolimata puhkusest ja iseseisvast külmravisit.
- ERAKORRALISED OLUKORRAD (Võta ühendust kohe):
- Äge, taltsutamatu valu koos tugeva turse ja punetusega, mis võib viidata infektsioonile.
- Ootamatu liikumispiiratus või nõrkus mõjutatud kehaosas.
- Kõrge palavik koos mõjutatud piirkonna sümptomitega.
- Kahtlus, et sümptomid on seotud korduvate liigutustega tööl või spordis, et saada õige diagnoos ja ennetada kroonilist arengut.
- Kui teil on teadaolev süsteemne põletikuline haigus (nt reumatoidartriit) ja teil tekivad uued liigese- või kõõluvalud.