Subduraalne hematoom
Kirjeldus
Subduraalne hematoom on eluohustav seisund, mille puhul koguneb veri ajukelmest ja kõva ajukesta vahel. See on tõsine meditsiiniline erakorraline olukord, mis vajab kohest diagnoosimist ja ravimit. Enamasti põhjustab seda pea trauma, mis kahjustab peensi veresooni.
Subduraalne hematoom on trauma- või haigusliku seisundi tagajärjel tekkinud vere kogunemine (hematom) subduraalses ruumis – kõva ajukesta (dura mater) ja aju pealispinna vahel. See kogunenud veri võib tekitada survet ajukoele, mis põhjustab ajukahjustust. Eriti ohtlik on see seetõttu, et ruum vere kogunemiseks on piiratud ja survestab pehmelt aju vastu kolju. Haigust liigitatakse sageli akuutseks (sümptomid tekivad tunni- või päevajooksul) või krooniliseks (sümptomid arenevad nädalate jooksul).
- Peavalu, mis võib olla eriti tugev
- Iiveldus ja oksendamine
- Segasus, tähelepanu hajumine
- Kõnehäired
- Väsimus ja uimasus
- Nõrkus ühes kehapooles (näiteks käes või jalas)
- Sagedane või äge oksendamine
- Teadvuse järsk langus või kaotus
- Läikivad silmad (ülal- või allapoole vaatamine)
- Lihaste jäikus või krambid
- Läbipaistmatu hingamine
- Silmamunade suuruse erinevus (anisokooria)
Peamine põhjus on pea trauma, mis põhjustab venivat peensi veresooni kahjustumist. Eriti tundlikud on vanemaealised, kuna nende aju on vananedes natuke ahenenud ja veresooned on habrasemad, mistõttu trauma võib olla isegi väike. Olulised riskitegurid on ka: pikaajaline alkoholi liigtarbimine, mis kahjustab maksa ja vere hüübimist; vere hüübimishäired; ravimid, mis verd vedeldavad (nt varfariin, aspiriin); ning korduvad peatraumad (nt sportlastel). Krooniline subduraalne hematoom võib vanematel inimestel tekkida isegi väga kerge, unustatud trauma tagajärjel.
Diagnoos põhineb peamiselt kliinilisel uuringul ja pildidiagnostikal. Gurditakse täpset anamneesi (trauma ajalugu). Peamised diagnostilised meetodid on: arvutitomograafia (CT) – see on kiireim ja kõige sagedamini kasutatav meetod erakorralises olukorras, mis näitab vere kogunemist selgelt; magnetresonantstomograafia (MRT) – annab täpsema pildi, eriti kroonilise hematomi puhul või kui CT tulemus on ebaselge. Neuroloogiline uuring hõlmab reaktsioonide, reflekside, jõu ja koordinatsiooni kontrolli.
Ravi sõltub hematoma suurusest, sümptomite tõsidusest ja patsiendi üldisest seisundist. Väikese, sümptomeid mitte põhjustava hematoma korral võidakse rakendada konservatiivset ravi: jälgimine korduvate CT- või MRT-uuringutega ning sümptomaatiline ravi (valuvaigistid). Peamiseks ravimeetodiks on aga kirurgiline sekkumine: Trepanatsioon (trepaan) – tehakse väike auk koljus, et vereõõnsus tühjendada; Kraniotoomia – avatakse suurem koljuosa, et eemaldada tahke, koorunud veri ja surve ajult võtta. Pärast operatsiooni võib olla vajalik ravimite manustamine ajuturse vähendamiseks või krampide ennetamiseks.
Väga oluline on otsida kohest arstiabi, kui pärast peatraumat või isegi ilma selleta tekivad järgmised hädamärgid (red flags): Äge või halvenev peavalu; korduv oksendamine; segadus, mäluprobleemid või isiksuse muutused; jäsemete nõrkus või tunnetuse häire; teadvuse langus (inimene on raskesti äratatav või ei ärka üles); krambid või lihaste jäikus. Isegi kui trauma tundus kerge, kuid sümptomid hiljem tekivad – eriti vanematel inimestel või neil, kes kasutavad verd vedeldavaid ravimeid – on vajalik kiire läbivaatus haiglas.