REM-unetusehäire
Kirjeldus
REM-unetusehäire on neuroloogiline unesündmus, milles inimene füüsiliselt teostab oma unenägusid, mis võib põhjustada vigastusi endale või magamiskaaslasele. See on tõsine seisund, mis sageli seostub teiste neurodegeneratiivsete haigustega, mistõttu õigeaegne diagnoos ja ravi on väga olulised.
REM-unetusehäire on unearu häire, mis ilmneb unesügavama REM-faasi ajal. Tervetel inimestel on REM-unes lihastoon peaaegu täielikult keelatud, mis takistab meid unenägude käigus liikumast. REM-unetusehäire korral see lihaste atoonia (lõdvestus) puudub või on katkendlik. See võimaldab inimestel füüsiliselt reageerida oma unenägudele, tehes väga elavaid ja sageli vägivaldseid liigutusi – näiteks löömas, lüües, karjudes või hüpates voodist üles. Need teod kajastavad tavaliselt dramaatilise sisuga unenägusid, nt võitlust või põgenemist. Häire võib viia oluliste vigastusteni ja tugevalt kahjustada une kvaliteeti ning elukvaliteeti.
- Füüsiliste liigutuste tegemine unes: lüümine, löömine, hüppamine, istukile tõusmine või voodist välja kukkumine.
- Häälitsemine unes: vali karjumine, naermine, sõimamine, kõnelemine või kõrgendatud hääletoon.
- Vägivallald või põgenemist kajastavad teod, mis vastavad unenäo sisule.
- Tegevused on sageli täpselt meeles ja võib meenutada unenägu üksikasjaliselt.
- Vigastused endal või magamiskaaslasel (sinikaid, lõhki löödud nahk, luumurrud).
- Häiritud uni ja öine ärkvelolek.
- Päevane väsimus või unisus, kuna uni on katkendlik ja vähe puhkav.
- Ärevus enne magamaminekut, kartes unes käituda.
REM-unetusehäire põhjustab aju tüviku kahjustus, mis reguleerib lihaste atooniat REM-unes. Sageli on see "idiopaatiline" (teadmata põhjusega), kuid see on tugevalt seotud neurodegeneratiivsete haigustega, eriti Parkinsoni tõve, Lewy kehakesega dementsuse ja multisüsteemi atroofiaga. Seetõttu võib REM-unetusehäire olla nende haiguste varajane märk, mõnikord aastaid varem kui muud sümptomid. Teised riskitegurid hõlmavad meessugu, keskealist või eakamat vanust, teatud ravimite (eriti mõned antidepressandid) kasutamist ja alkoholi tarbimise vähendamist või lõpetamist. Mõnel juhul võib häire esile kutsuda ka insult või aju trauma.
REM-unetusehäire diagnoosimise kuldstandard on polüsomnograafia (uneuuring laboris). See salvestab aju laineid (EEG), silmade liigutusi (EOG), lihaste aktiivsust (EMG), hingamist ja südame rütmi öö jooksul. Diagnoosi kinnitab lihaste atoonia puudumine REM-une faasis koos ebanormaalse lihaste aktiivsusega. Neurolog teeb ka täieliku neuroloogilise läbivaatuse, et otsida varaseid märke teistest haigustest. On väga oluline arutada üksikasjalikku unearu ajalugu, kaasa arvatud partneri kirjeldused patsiendi öistest käitumistest. Võidakse soovitada ka päevase unisuse hindamise teste ja küsitleda patsienti mõne spetsiaalse küsimustiku abil.
Ravi peamine eesmärk on vähendada ohtlikke liigutusi ja tagada ohutu magamiskeskkond. Ravimravi aluseks on klonasepaam, mis tõhusalt vähendab lihaste aktiivsust REM-unes. Teine võimalik ravim on melatoniin (eriti aeglase vabanemisega preparaadid), mis võib olla efektiivne ja paremini talutav, eriti patsientidel, kellel on kognitiivsed häired. Oluline on ka magamiskeskkonna ohutuse tagamine: eemaldada voodi ümbert teravad esemed, panna padjad põrandale või kasutada voodi kaitseradasid, eraldada voodid vajadusel. Soovitatav on vältida alkoholi ja unerohkeid, mis võivad sümptomeid süvendada. Kuna häire võib olla neurodegeneratiivse haiguse esimene märk, on oluline neuroloogi regulaarne jälgimine.
Arsti juurde tuleks pöörduda KOHE, kui sina või sinu magamiskaaslane täheldad: füüsilist, sageli vägivaldset või aktiivset käitumist unes (löömist, lüümist, viskamist); valjust karjumist või kõnelemist unes; korduma hakkavaid juhtumeid, kus vigastad ennast või oma partneri magades. Samuti on oluline konsulteerida, kui need sümptomid põhjustavad hirmu magamise ees, põhjustavad olulist päevast väsimust või kui on teada, et patsiendil on juba Parkinsoni tõbi või mõni muu neuroloogiline haigus. Ärge oodake – varajane sekkumine võib ennetada tõsiseid vigastusi ja on oluline aluseks olevate haiguste avastamisel.