Puusaliigese düsplaasia

Puusaliigese düsplaasia on arenguhäire, mille korral puusaliigese õõnes (acetabulum) ja reieluu peala (caput femoris) ei sobi täpselt kokku. Liigesepealisel puudub stabiilne toetus, mis võib põhjustada liigese ebastabiilsust, pealiselihaste pinget, kõhrikahjustusi ja enneaegset kulumist. Häire võib olla erineva raskusastmega, alates kergetest anomaaliatest kuni täieliku liigese väljaheitmiseni (luksatsioonini). See on üks levinumaid kaasasündinud luu-liigeseprobleeme, mis esineb sagedamini tütarlastel.

Puusaliigese düsplaasia põhjustab tavaliselt mitme teguri koosmõju, kus geneetilised tegurid kombineeruvad väliskeskkonna mõjuga. Peamised riskitegurid on:

• Pärilikkus: Perekonnaloo olemasolu puusaliigese düsplaasia korral suurendab oluliselt riski.
• Soelised erinevused: Naistel on suurem haigestumise risk tõenäoliselt naissoost hormoonide mõju tõttu, mis lõdvendavad sünnituse ajal sidemeid.
• Esmasünnitus: Esmakordsel rasedusel on loote suhteliselt suurem, mis võib piirata tema liikumist emakas.
• Soonitus: Loote asend emakas saba üles (peaga üles) või risti suurendab puusadele avaldatavat survet.
• Muud tegurid: Loote suur kaal, ema esmane sünnitus või madal lootevee tase.

Puusaliigese düsplaasia diagnoosimine algab põhjaliku anamneesi ja füüsilise uuringuga. Imikute puhul on oluline Ortolani ja Barlowi test, millega hinnatakse liigese stabiilsust. Peamised kujutlusdiagnostika meetodid on:

• Ultraheliuuring: Kuldlokkstandard imikutele kuni 4-6 kuud. See võimaldab hinnata kõhre ja arenevat luustruktuuri ilma kiirguskoormuseta.
• Röntgenuuring: Kasutatakse vanematel lastel ja täiskasvanutel, kui pealuu tuum on jäänud luustunuks (umbes 4-6 kuud). Röntgenipildil hinnatakse liigesepilu, peala asendit ja acetabulumi arengut.
• Arvutitomograafia (CT) või magnetresonantstomograafia (MRI): Rakendatakse keerukatel juhtudel või enne kavandatavat operatsiooni täpsema anatoomilise ülevaate saamiseks.

Ravi taktika sõltub täielikult patsiendi vanusest ja haiguse raskusastmest. Eesmärk on taastada liigese normaalne anatoomia ja funktsioon ning vältida osteoartriiti.

• Konservatiivne ravi (imikud ja väikelapsed): Kergematel juhtudel kasutatakse laia vahetuspõlvikut või muid seadmeid, et hoida jalgu õiges asendis (abduktsioonis). Raskematel juhtudel kasutatakse spetsiaalseid rihmaid, nagu Pavliki rihmad, mis hoiab puusasid painutatult ja laiali, soodustades õiget arengut.
• Operatiivne ravi: Kui konservatiivne ravi ei ole edukas või haigus avastatakse hiljem, võib olla vaja operatsiooni. Laste puhul on levinud redutseerimine (liigese taastamine õigesse asendisse) ja osteotoomia (luu läbilõige ja asendi parandus). Täiskasvanutel, kus on tekkinud osteoartriit, võib olla vajalik puusaliigese asendamine (artroplastika).
• Toetusravi: Füüsioterapia on oluline nii enne kui pärast operatsiooni, et tugevdada lihaseid, parandada liikuvust ja kõndi.

• Kui märkate, et vastsündinul on üks jalg lühem kui teine või reie nahavoldid on asümmeetrilised.
• Kui lapsel on ühe või mõlema puusa liikumine piiratud (näiteks on raske jalgu laiali lükata).
• Kui kuulete või tunnete klapstamist või klõpsatamist puusas imikut hoides või vahetades.
• Kui laps hakkab hiljem kõndima või tal on märgatavalt ebanormaalne kõnnak (nt kõndimine konksus).
• Kui lapsel või täiskasvanul on pidev või korduv valu puusas, põlves või reies, eriti füüsilise koormuse ajal.
• Igapäevaste tegevuste sooritamise raskused või liigesepiirkonna jäikus.