Pleuraõõne vedelikukogunemine

Pleuraõõne vedelikukogunemine tähendab vedeliku kogunemist pleuraõõnde – õhukesele õhukesesse hõrendusse kopsupinnal (vistseraalpleura) ja rindkere seinale (parietaalpleura). Tervetes inimestes on selles õõnes minimaalne kogus vedelikku (umbes 10-20 ml), mis määrib liikumist ja vähendab hõõrdumist hingamisel. Kui vedeliku teke ületab selle imendumist, koguneb see liigsena. Vedelik võib olla erinevat tüüpi: transudaat (vedel läbipaisumine, mis tuleneb näiteks südamepuudulikkusest) või eksudaat (põletikuline või haiguslik vedelik, mis on tihedam). Sõltuvalt kogusest võib see survestada kopsu, põhjustada hingamishäireid ja muuta oluliselt patsiendi elukvaliteeti.

Pleuraõõne vedelikukogunemise põhjused jagunevad peamiselt kahte rühma, sõltuvalt vedeliku tüübist. Transudaadi põhjused on seotud kapillaaride rõhu muutusega või vere valgu sisalduse langusega. Peamised põhjused on: südamepuudulikkus (kõige tavalisem põhjus), maksatsirroos koos asciidiga, neerupuudulikkus ja nefrootiline sündroom. Eksudaadi põhjused on tingitud pleura kestade kahjustusest või põletikust. Siia kuuluvad: kopsupõletik (pneumoonia) ja tuberkuloos, pleuravähi (mesoteliioom) või teiste pahaloomuliste kasvajate metastaasid (nt kopsuvähk, rinnavähk), autoimmunnhaigused (nt süsteemne erütematoosne luupus, reumatoidartriit), kopsuemboolia ja trauma (nt roidepurustus). Riskiteguriteks on eelnevad kopsu- või südamehaigused, suitsetamine, immuunsüsteemi nõrgenemine ja teatud põletikulised haigused.

Diagnoos algab põhjaliku anamneesi ja füüsilise uuringuga, kus kuulatakse hingamishääli ja koputamisel (perkussioon) leitakse häälestumine. Peamine kinnitusmeetod on rinnakere röntgenipilt (röntgen), mis näitab vedelikku kogunemist. Täpsemaks hindamiseks tehakse rindkere kompuutertomograafia (KT), mis näitab vedeliku täpset asukohta, kogust ja võimalikke aluseid olevaid muutusi kopsudes. Otsustav diagnostiline protseduur on torakotsentees – vedeliku eemaldamine pleuraõõnest süstlaga. Saadud vedelik analüüsitakse: määratakse selle tüüp (transudaat/eksudaat), rakukoostis, valgu sisaldus, glükoos ja laktaddeshüdrogenaasi tase. Kui kahtlustatakse pahaloomulist kasvajat või tuberkuloosi, tehakse tsütoloogiline uuring ja bakterikultuur. Mõnikord on vaja teha pleurabiopsiat – väikese kudede proovi võtmist mikroskoopiliseks uuringuks.

Ravi on suunotud peamiselt aluseks oleva haiguse korrigeerimisele. Sümptomaatiliseks leevenduseks kasutatakse torakotsenteesi, et eemaldada suur kogus vedelikku ja vähendada hingamishäiret. Korduva vedelikukogunemise korral võib olla vaja teha pleurodees – protseduuri, kus pleuraõõs „liimidakse“ kokku keemilise aine abil, et vältida vedeliku uuesti kogunemist. Kui põhjuseks on infektsioon (nt empiieem, mädapõletik), on vajalik pikk antibiootikumiravi ja mõnikord kirurgiline drenaaž. Südamepuudulikkuse puhul ravimakse südame tööd parandavate ravimitega ja diureetikumitega, et vähendada vedeliku kogunemist organismis. Vähipõhjustatud juhtudel võib lisaks süsteemsele ravile (kemoteraapia) olla vajalik pleuraõõne kesta siirdamine. Oluline on ka toetav ravi: hapniku manustamine, hingamisharjutused ja piisav puhkus.

Arsti konsultatsioon on hädavajalik, kui tekkib järsk või halvenev lühinägevus, eriti kui see segab igapäevast tegevust või magamist. Rindkere ühekülgne valu või raskustunne, mis süveneb sügavalt hinge tõmmates või köhates, on oluline hoiatussignaal. Eriti kiiret sekkumist vajavad olukorrad, kus lisanduvad kõrge palavik, öine higistamine või köha roosa vahuga läkaga – need võivad viidata raskele kopsupõletikule või südamepuudulikkuse teravnenemisele. Kui teie diagnoositud haigus (nt südamepuudulikkus, maksatsirroos, vähi) muutub halvenema või tekkivad uued hingamishäired, peate seda koheselt oma raviarstile teatama. Ärge oodake, kuni sümptomid muutuvad talumatuks – pleuraõõne vedelikukogunemise varajane tuvastamine ja põhjuse leidmine on võtit edukaks ravile.