Lyme'i haigus (Lyme'i borrelioos)
Kirjeldus
Lyme'i haigus on bakteriaalse päritoluga nakkushaigus, mida kannavad edasi puugid. See on üks levinumaid puukide kaudu levivaid haigusi Eestis ja Põhja-Euroopas. Ýigeaegne diagnostika ja ravi on väga olulised, et vältida kroonilise infektsiooni arengut ja tüsistusi.
Lyme'i haigust (teaduslikult Lyme'i borrelioosi) põhjustavad spiroheedi bakterid perekonnast Borrelia, peamiselt Borrelia burgdorferi. Need bakterid elavad ja paljunevad metsloomade (nagu hirved, hiired) veres ning nakatavad inimesi infekteerunud puukide hammustuse kaudu. Kui nakatunud puuk hammustab, siis bakterid siseneb nahka ja levivad lõpuks teistesse kudetesse ning organitesse, põhjustades põletikulist reaktsiooni. Haigus võib mõjutada nahka, liigeseid, südant ja närvisüsteemi.
- Puugi hammustuskoha ümber ilmub iseloomulik punetav, rõngakujuline lööve (Erythema migrans). See laieneb aeglaselt ja võib olla kahvatu keskmega.
- Väsimus, peavalu, lihasvalu ja lihaste krambid.
- Palavik ja külmavärinad.
- Lümfisõlmede suurenemine hammustuskoha läheduses.
- Tugevad liigesevalud ja põletik (eriti põlved), mida võib pidada artriidiks.
- Närvisüsteemi kahjustused: näo närvipõletik (näo poolik halvatus), krambid, mäluhäired, keskendumisraskused ja unehäired.
- Südameprobleemid, nagu südame rütmihäired (blokoaad) või põletik.
- Harva esinev krooniline nahakahjustus (Acrodermatitis chronica atrophicans).
Põhipõhjus on nakkus Borrelia bakteritega, mis toimub nakatunud puugi (Ixodes ricinus) hammustuse kaudu. Risk suureneb järgmistel juhtudel:
- Aja veetmine puukide levinud piirkondades (metsad, rohumaa, põõsastik).
- Tegevused maastikul (matkamine, metsatööd, muru niitmine) ilma kaitsva riietuseta.
- Puugi pikem kontakt nahaga (ümber 24-48 tundi on vajalik, et bakterid edasi kanduksid).
- Elu või puhkamine piirkondades, kus Lyme'i haigus on endemiline (sh Eesti).
Lyme'i haiguse diagnoosimine põhineb kolmel peamisel faktoril:
1. Kliiniline pilt ja anamnees: Eriti iseloomuliku Erythema migrans lööbe olemasolu puugi hammustuse järel on piisav diagnoosiks ilma täiendavate testideta.
2. Seroloogilised testid: Kui lööbet pole, kasutatakse kaheastmelist vereanalüüsi. Esmalt tehakse ELISA test antikehade avastamiseks. Kui see on positiivne või kahtlane, kinnitatakse tulemus spetsiifilisema Western Blot testiga.
3. Muud uuringud: Närvisüsteemi kahjustuse korral võib olla vaja seljaaju vedeliku analüüsi. Liigeste probleemide korral võib olla vaja röntgenit või muud pildistamist.
Lyme'i haiguse põhiravi on antibiootikumide kasutamine. Ravikursus ja ravimi valik sõltuvad haiguse staadiumist ja sümptomitest:
- Varajane staadium: Suukaudsed antibiootikumid nagu doksütükliin, amoksitsüllin või tsefüroksiim aksetiil 2-3 nädalat.
- Hilised sümptomid (närvi- või südamekahjustus): Pikem ravikursus (3-4 nädalat) suukaudsete või intravenoossete antibiootikumidega (nt tseftriaksoon).
- Liigesevalu ja põletiku korral võidakse lisada põletikuvastaseid vahendeid. Tähtis on ka puhkus ja sümptomaatiline ravi, näiteks valu leevendamine. Ravivastase (kroonilise) Lyme'i haiguse kontseptsioon on teadusringkondades vaidlusalune, ja antibiootikumide pikaajaline manustamine ilma selge infektsiooni tõendita ei ole soovitatav.
Konsulteerige arstiga JUHUL, KUI:
- Märkate oma kehal iseloomulikku rõngakujulist punetavat löövet, mis laieneb, isegi kui te ei mäleta puugi hammustust.
- Teil on olnud puugi hammustus ja mõni nädal hiljem ilmuvad gripi sarnased sümptomid (väsimus, palavik, peavalu, lihasvalud).
- Teil tekivad selgemõttelised liigesevalud, südame rütmihäired või närvisüsteemi häired (nt näopoole halvatus, tunnete häired) pärast võimalikku kokkupuudet puukidega.
Erakorraline meditsiiniline abi on vajalik, kui pärast puugi hammustust tekib äge rinnavalus, väga suur peavalu kaela jäikusega, lihasenõrkus või hingamisraskused – need võivad viidata haruldastele, kuid tõsistele kiirete tüsistustele.