Lümfopeenia
Kirjeldus
Lümfopeenia on seisund, mille korral organismi veres on liiga vähe lümfotsüüte – valgesid vererakke, mis on olulised immuunsüsteemi tööks. See võib olla märk aluseks olevast terviseprobleemist ja suurendada nakkushaiguste riski. Oluline on mõista selle põhjuseid, et saaksime alustada korrektset ravi ja tugevdada immuunsüsteemi.
Lümfopeenia (ka limfotsütopeenia) on vere lümfotsüütide absoluutarvu langus. Lümfotsüüdid on valged vererakud, mis toodavad lümfisõlmedes, põrnas ja lümfaorganites ning vastutavad immuunvastuse eest – nad võitlevad viiruste, bakterite ja teiste patogeenidega. Normaalses veres on lümfotsüütide tase täiskasvanutel umbes 1000–4800 rakku mikroliitri kohta. Lümfotsüütide arv alla 1000 rakku/μL täiskasvanutel või alla kindla vanusele vastava piiri lastele klassifitseeritakse lümfopeeniaks. Kuna lümfotsüüdid on immuunsüsteemi peamised efektorrakud, nende puudulikkus ohustab organismi kaitset ning võib viia korduvate, raskete või ebatavaliste infektsioonideni. Organismina on peamiselt mõjutatud just immuunsüsteem, kuid sekundaarselt võivad kannatada kõik elundid, mis nakkustega kokku puutuvad.
- Lümfopeenia ise võib olla sümptomiteta ja avastatakse juhuslikult rutiinse vereanalüüsi käigus.
- Suurenenud haigestumissagedus nakkustesse (näiteks külmetused, gripilaadsed seisundid).
- Pikemaajaline väsimus ja üldine nõrkus.
- Sagedased, rasked või haruldased infektsioonid (nt sapseen, kopsupõletik, meningiit).
- Põletikuliste haiguste sagedane esinemine.
- Lümfisõlmede või põrna suurenemine või pigem nende atroofia pikaajalise puudulikkuse korral.
- Laste puhul võib esineda kasvupeetust või arengupuudujääki.
Lümfopeenia võib olla kaasasündinud (primaarne) või omandatud (sekundaarne). Levinumad on sekundaarsed põhjused. Kaasasündinud vormid on haruldased ja seotud pärilike immuunpuudulikkuse sündroomidega (nt SCID – raske kombineeritud immuunpuudulikkus). Omandatud lümfopeenia peamisteks põhjusteks on: infektsioonid (nt HIV, tuberkuloos, gripp, COVID-19), autoimmunnhaigused (nt süsteemne erütematoosne luupus, reumatoidartriit), teatud vähivormid (nt Hodžkini lümfoom, leukeemia) või nende ravi (nt keemoterapia, kiiritusravi). Samuti võivad põhjustada mitmed ravimid (nt kortikosteroidid, immunosupressandid), alkoholi liigtarbimine, toitumuspuudulikkus (eriti valgu- ja tsinkipuudus) ning põletikulised seisundid. Riskiteguriteks on eelnev immuunsüsteemi nõrgestav haigus, teatud ravimite pikaajaline tarvitamine, vanus (lapsed ja eakad on tundlikumad) ning krooniline stress.
Lümfopeenia diagnoosimise aluseks on täielik verepilt (hemogramm) diferentsiaalse valgeliblede loendusega, mis näitab lümfotsüütide absoluutarvu. Kui see on alanenud, tuleb teha põhjalik anamnees ja füüsiline uuring. Järgnevatel sammudel võidakse kasutada: täiendavaid vereanalüüse (immunoglobuliinide taset, viiruste vastaseid antikehi, HIV-testi), lümfotsüütide subpopulatsioonide analüüsi (T-rakud, B-rakud, NK-rakud) voolutsütomeetria abil, luuüdi biopsiat pärilike või vähkkasvajaga seotud põhjuste väljaselgitamiseks, põletikumarkerite (nt CRP) uuringut ning kujutlusdiagnostikat (röntgen, CT) infektsiooniallikate leidmiseks. Diagnostika eesmärk on tuvastada aluseks olev põhjus.
Ravi suunatakse lümfopeenia põhjuste kõrvaldamisele. Kui põhjuseks on infektsioon (nt bakteriaalne), määratakse sobivad antibiootikumid või antiviraalsed ravimid. Autoimmunnhaiguste korral võidakse kasutada immunosupressante või kortikosteroide. Kaasasündinud immuunpuudulikkuse korral võib olla vajalik luuüdi siirdamine või geeniteraapia. Toetusravina soovitatakse tervislikku eluviisi: tasakaalustatud toitumist piisava valgu, vitamiinide (eriti A, C, D) ja mineraalide (tsink, raud) sisaldusega, piisavat puhkust, stressi vähendamist ning nakkuste ennetamist (hügieen, vaktsineerimine). Raskematel juhtudel võidakse kasutada immunoglobuliini asendusravi või kasvufaktoreid. Enamikul juhtudel taastub lümfotsüütide tase põhihaiguse kontrolli all hoides.
Arstiga kontsulteerimine on oluline, kui Teil on sagedased, rasked või kauakestvad infektsioonid, mis ei reageeri tavaravile, või kui Te tunnete pidevat ja seletamatut väsimust. Erilist tähelepanu nõuavad järgmised "punased lipud": kõrge palavik tundmatu päritoluga, äge hingamisteede või seedetrakti infektsioon, ootamatu kehakaalu langus või öine higistamine. Kui Teil on diagnoositud haigus (nt autoimmunnhaigus, vähk) või Te võtate ravimeid, mis võivad immuunsüsteemi mõjutada, tuleks vereparametreid regulaarselt kontrollida. Laste puhul on muretekriks sagedased kõrvapõletikud, kopsupõletikud või kasvupeetus. Ärge oodake – õigeaegne diagnostika ja ravi aitab vältida tõsiseid tüsistusi.