Legg-Calvé-Perthesi tõbi

Legg-Calvé-Perthesi tõbi (ka puusaliigese pead nekroos) on lapse-ealine haigus, mis mõjutab puusaliiget. Haiguse puhul katkeb ajutiselt verevarustus reieluu pealaosse (caput femoris). See viib luukoe surnuksminemiseni (nekroos) ja selle järgse lõhustumiseni. Aja jooksul keha lõhub surnud luu ja hakkab seda aeglaselt uuesti üles ehitama. See protsess võib kesta mitu aastat ning selle käigus võib luuvarre pea kuju muutuda, mis omakorda mõjutab liigese funktsiooni ja stabiilsust. Haigus esineb peamiselt 4–10-aastastel lastel, sagedamini poistel kui tüdrukutel, ning mõjutab tavaliselt ainult ühte puusa (unilateraalselt).

Legg-Calvé-Perthesi tõbi täpset põhjust ei tunta. Arvatakse, et see on mitmefaktoriaalne haigus, mille puhul erinevad tegurid põhjustavad veresoonte ajutise kokkutõmbumise või tromboosi, mis katkestab verevarustuse reieluu pealaosse. Peamised riskitegurid on:

• Vanus ja sugu: Haigus tabab kõige sagedamini 4–8-aastasi poisse. Poisid haigestuvad 4–5 korda sagedamini kui tüdrukud.
• Geneetika: On täheldatud perekondlikku kalduvust. Umbes 10% haigestunutel on haigus perekonnaloo.
• Tütarlaste puhul: Haigus on tüdrukutel harvem, kuid kui see esineb, võib see olla raskema kuluga.
• Tütarlaste puhul: Mõned uuringud viitavad seosele passiivse suitsustamisega (lapstubakasuits) ja sotsiaalmajanduslike teguritega, kuid need seosed pole lõplikult tõestatud.
• Hüperaktiivsus ja traumad: Korduvad väiksed traumad või suurenenud füüsiline aktiivsus võivad olla kaasnevad tegurid, kuid need ei ole otseseks põhjuseks.
• Vereringehäired: Mõnel lapsel võib olla aluseks olev soodumus tromboosile (verehüübimisele).

Legg-Calvé-Perthesi tõve kahtluse korral viib arst läbi põhjaliku uuringu. Diagnoos põhineb anamneesil, füüsilisel uuringul ja kujutava diagnostika meetoditel.

1. Füüsiline uuring: Ortoped kontrollib lapse kõnnakut, lonkamist, puusaliigese liikuvust (eriti pööramist ja laienenud asendit) ning lihaste jõudu. Testitakse ka „logarde“ sümptomit (kui jalga painutada ja pöörata, on tunda liigeses liialdatud liikuvust).

2. Röntgeniuuring (röntgen): See on peamine diagnostiline meetod. Röntgenipildid tehakse mitmest asendist. Need näitavad luuvarre pealao muutusi, sealhulgas tiheduse suurenemist (nekroos), purunemist, lamedamaks muutumist ja hiljem taasluude moodustumist. Röntgeniuuringuid korratakse regulaarselt haiguse kulu jälgimiseks.

3. Magnetresonantstomograafia (MRI): MRI-d kasutatakse varajase diagnoosi ja täpsema hindamise jaoks. See võimaldab hinnata pehmet kude, luuõõne survet ja verevarustust juba enne, kui muutused röntgenil ilmuvad. See on eriti oluline kahepoolse haiguse eristamiseks.

4. Luustikuskaneering (luu skaneerimine): Seda kasutatakse harvem, kuid see võib näidata verevarustuse häiret varases staadiumis.

5. Artrograafia (liigese kontrastainega uurimine): Seda võib kasutada operatsiooni planeerimisel, et hinnata liigese kapsli ja pealao katvuse seisundit.

Ravi eesmärk on hoida reieluu pealao ümar kuju ning säilitada liigese liikuvus ja stabiilsus, vältimaks püsivaid deformatsioone ja artroosi. Ravi valik sõltub lapse vanusest, haiguse ulatusest (pealao kahjustuse määr) ja haiguse staadiumist.

• Jälgimine ja konservatiivne ravi: Väikeste laste puhul (alla 6-aastased) või kergema kuluga haigusel võib ravi piirduda tiheda jälgimise ja mittemõjuraviaga.
• Füüsioteraapia: Regulaarsed harjutused, et säilitada liigese liikuvust ja tugevdada puusa- ja reielihaseid.
• Toetusvahendid: Ajutine kasutus karkudega või ratastooliga pika vahemaa kõndimisel, et vähendada koormust liigesele.
• Valuvaigistid: Mitteopioidsed valuvaigistid (nt ibuprofeen) valuliste perioodide ajal.
• Modifitseeritud tegevused: Välditakse lööke ja hüppeid (nt korvpall, trampliin), kuid julgustatakse ujumist ja jalgrattasõitu, mis koormavad liigest vähem.

• Kirurgiline ravi: Vanematel lastel (üle 8-aastased) või suurema kahjustusega on sageli vaja operatsiooni.
• Osteotoomia: Kõige tavalisem protseduur. Luu lõigatakse ja paigutatakse uude asendisse, et luuvarre pea jääks õigesti liigesepessa. See võimaldab luul paremini taasluude moodustada ümaral kujul.
• Pehmete kudede lahtilõikamine (adduktori tenotoomia): Lõigatakse pingul olevaid sisekülje liigeseid, et parandada liigese liikuvust ja vähendada valu.

Ravi kestab tavaliselt 2–4 aastat, kuni luu on täielikult taasluude moodustunud. Jälgimine jätkub sageli kasvukonni lõpuni.

Oluline on konsulteerida lasteortopediga niipea, kui märgate mõnda järgmistest märkidest:

• Lonkamine või lohakas kõnnak, mis ei kao mõne päevaga või mis ilmub korduvalt.
• Lapse kaebused valu üle reiel, põlvel või puusal, eriti pärast füüsilist tegevust.
• Puusa või reie liikuvuse vähenemine (näiteks raskused istudes "vikati" asendisse või pükse jalga tõmmates).
• Lihase nõrkus või kõhetus reie ümber ühel küljel.
• Vastumeelsus kõndida, jooksmas osaleda või mängida, mida laps varem naudis.

ERAKORRALISELT pöörduge kohe arsti poole, kui valu on äge, laps ei suuda kaaluda jalale või kui tekib järsk palavik – need võivad viidata muule tõsisele seisundile, näiteks liigeseinfektsioonile (septiilne artriit).