Krooniline veenipuudulikkus

Krooniline veenipuudulikkus (CVI) on pikaajaline seisund, mille korral veenid, eriti alumistes jäsemetes, on kahjustunud või nõrgenenud, mistõttu nad ei suuda verd tagasi südamesse tõhusalt transportida. Tavaliselt takistavad veenides asuvad klapid verd tagasi voolamast, kuid nende kahjustumisel või nõrgenemisel koguneb verd jalgadesse. See põhjustab survet veeniseintes, viies lõpuks nende venimise, põletikuliste muutusteni ja sageli ka veenilaiete tekkimisele. Peamiselt kahjustatakse jalgade nahaaluseid ja sügavamaid veene, mis võib põhjustada püsivaid struktuurseid muutusi nahas ja kudedes.

Krooniline veenipuudulikkus areneb tavaliselt veeniseinte või -klappide kahjustuse tõttu, mis kahjustab vere tagasivoolu mehhanismi. Peamised põhjused on sügavate veenide tromboos (veresoonte tromboos), mis kahjustab klappe, ja primaarne veenipuudulikkus, mis on seotud kaasasündinud veeniseinte nõrkuse või klappide häirega. Olulised riskitegurid hõlmavad pärilikkust (perekonnas esineb veenilaiete või tromboose), naissugu (hormonaalsed muutused, rasedus), vananemist (veeniseinte elastsuse vähenemine), ülekaalulisust ja raske füüsilise koormuse puudumist. Pikaajaline seismine või istumine, suitsetamine, varasemad veenilaiete operatsioonid või trauma ning südamepuudulikkus võivad samuti suurendada riski.

Diagnoos algab põhjaliku anamneesi ja füüsilise uuringuga, mille käigus arst hindab sümptomeid, nahamuutusi ja veenilaiete olemasolu. Kuldstandardiks diagnostikas on Doppleri ultraheliuuring, mis võimaldab visuaalselt hinnata veenide struktuuri, klappide talitlust ja vere voolusuundi ning tuvastada klappide puudulikkust või trombe. Vajadusel kasutatakse täiendavaid meetodeid nagu venograafia (röntgenuuring kontrastaine süstimisega veenidesse) või arvutomograafiline angiograafia. Mõnikord võib teha ka plettismograafiat, et mõõta vere voolu muutusi jalgades. Need uuringud aitavad täpselt hinnata haiguse ulatust ja kujundada individuaalset ravikava.

Kroonilise veenipuudulikkuse ravi on suunatud sümptomite leevendamisele, edasisele kahjustuse ennetamisele ja elukvaliteedi parandamisele. Elustiilimuutused on aluseks: regulaarne kerge jõuharjutus (kõndimine, ujumine), jalgade kõrgemale asetamine puhkamisel, kaalu reguleerimine ning vältimine pikaajalist seismist/istumist. Kompressioonravi on põhiline meetod, kasutatakse arsti määratud kompressioonisukki, püksisukki või side, mis suruvad veene kokku ja parandavad vere ringet. Ravimitena võidakse kasutada venotoone (nt diosmin, hesperidiin), mis tugevdavad veeniseina ja vähendavad põletikku, ning valu- ja tursevastaseid preparate. Raskematel juhtudel kaalutakse invasivseid meetodeid: endovaasalne termoablatsioon (laser või raadiosagedus), skleroterapia (vaht või vedelik süstitakse veeni), või traditsiooniline kirurgia (veeni eemaldamine või sidumine). Üluste korral on vajalik intensiivne haavahooldus.

Kui teil on püsivad või halvenevad märgid nagu jalgade tursed, valud, rasketunne või nahamuutused, on oluline konsulteerida perearsti või veresoontekirurgiga. Kiireloomuline arstiabi on vajalik järgmiste "punaste lippude" korral: äkiline, tugev valu ja turse ühes jalas (võib viidata sügava veeni tromboosile), jala soojenemine ja punasus koos palavikuga (infektsiooni või põletiku märk), avatud haav (ülkus), mis hakkab roiskema või ei parane, või rõhuvalt verejooks veenilaiust. Need sümptomid võivad näidata tõsiseid tüsistusi, mis vajavad kohest hindamist ja ravi.