Keratokoonus
Kirjeldus
Keratokoonus on aeglaselt progresseeruv silma haigus, mille kornal rogena ehk sarvkest muutub õhemaks ja ehitub ettepoe koonuse kujuliseks. See struktuurne nõrkus häirib normaalset nägemist ning kui seda ei ravi, võib see viia tõsise nägemiskahjustuseni. Õigeaegne avastamine ja tõhus juhtimine on väga olulised, et säilitada elukvaliteet ja vältida keerulisi tüsistusi.
Keratokoonus on sarvkesta (silma läbipaistev eesmine osa) degeneratiivne haigus, mille puhul sarvkesta keskosa struktuur nõrgeneb. See kaotab oma normaalse kumeruse ning venib ja muutub õhukemaks, kujunedes aja jooksul ettepoole koonuseks. See ebanormaalne kuju põhjustab valguse ebanormaalset murdumist silmas, mis omakorda põhjustab moonutatud ja häguse nägemist. Haigus algab tavaliselt teismeeas või kahekümnendates eluaastates ja progresseerub umbes kuni 30.–40. eluaastani, seejärel stabiliseerudes.
- Pidevalt muutuv ja halvenev nägemisteravus, mida pole võimalik tavaliste prillidega korrigeerida
- Objekti valgustatud kontuuride või tähtede ümber nägemine (nn valgusümbolid)
- Pilgu paksenemine ja moonutus (nagu vaataks läbi udu või vee)
- Silmade kiire väsimine ja erutus pärast lugemist või ekraani vaatamist
- Sagedane prilliklaaside või kontaktläätsede retsepti muutmine
- Täielik nägemise moonutus, isegi läbi kontaktläätsede
- Silmakliri suurenenud tundlikkus valguse suhtes (fotofoobia)
- Äge sarvkesta särkiv valu ja äkiline nägemise halvenemine (sarvkesta rebend), mis vajab kiiret arstiabi
- Võimendunud silma pragunemine ja ärritus
Keratokoonuse täpset põhjust ei tunta, kuid arvatakse, et see on mitmefaktoriaalne haigus, kus mängivad rolli nii geneetilised kui ka keskkonnategurid.
Geneetilised tegurid: Ligikaudu 10% juhtudest on perekondlik anamnees. Haigusega on seostatud teatud geenide mutatsioone, mis mõjutavad sarvkesta kollageeni.
Keskkonnategurid: Krooniline silmade hõõrumine (eriti allergiate tõttu) peetakse oluliseks käivitavaks teguriks.
Kaasnevad seisundid: Teatud haigustel, nagu atoopiline dermatiit, astma, sündroomid nagu Downi sündroom või Ehlers-Danlosi sündroom, on risk suurem.
Muud tegurid: Päikese UV-kiirguse pikaajaline mõju ja silma trauma võivad kaasa aidata.
Keratokoonuse kahtlus tekib sageli, kui noorel inimesel on kiiresti halvenev nägemine, mida prillid ei paranda. Täpne diagnostika hõlmab spetsiaalseid silma uurimisi:
Keratomeetria: Mõõdab sarvkesta kõverust.
Korneotopograafia/ Pentacami skaneerimine: Detailne arvutikujutise meetod, mis kaardistab sarvkesta paksuse ja ehituse. See on kuldstandard diagnoosi kinnitamiseks ja haiguse edenemise jälgimiseks.
Sarvestuse paksuse mõõtmine (pahhimeetria).
Biomikroskoopia (pilukupliga lamp): Võimaldab silmaarstil hinnata sarvkesta struktuuri, otsides klassikalisi märke nagu Fleischeri rõngas, sarvkesta õhenemist ja arvaneid.
Retinoskoopia: Näeb iseloomulikku "kardinaefekti".
Ravi sõltub haiguse raskusastmest ja progresseerumise kiirusest.
1. Mittekirurgilised meetodid:
- Spetsiaalsed jäikad läbipaistvad kontaktläätsed (RGP) on varases ja keskmises staadiumis peamine ravi. Nad loovad sarvkesele uue sile pinna, parandades nägemist.
- Hübriid- või skleraalsed kontaktläätsed raskemate juhtude jaoks.
- Spetsiaalsed prillid väga varajases staadiumis.
2. Kirurgilised ja protseduurilised meetodid:
- Riboflaviiniga UV-kiirituse kombinatsioon (CXL, Corneal Cross-Linking): See on kuldpõhi, mis tugevdab sarvkesta kollageenikiude, peatades haiguse progressi. See on kõige tõhusam progresseeruva keratokoonuse puhul.
- Intrastromaalsed sõrmerõngad (ICRS): Väikesed plasmassõrmused, mis paigaldatakse sarvkesta sisse, et selle kuju lameks muuta ja nägemist parandada.
- Sarvkesta transplantatsioon (keratoplastika): Rakendatakse lõppstaadiumis või sarvkesta rebendi korral. Saab olla läbipaistvuse säilitamisega täielik või ainult kahjustunud kihi asendamine (DALK).
Oluline on konsulteerida silmaarstiga (oftalmoloogiga) võimalikult varakult, kui märkad järgmisi murettekitavaid sümptomeid:
- Püsiv ja kiiresti halvenev nägemine, mida ei paranda uued prillid.
- Öösel või hämaras objekte ja valgusallikaid ümbritsevaid eredaid ringe või kiiri.
- Pidev ja sundiv vajadus silmi hõõruda, eriti kui on ka silmaallergiaid.
- Äkiline ja terav valu silmas, koos ägeda nägemise halvenemise või valgustundlikkusega – see võib viidata sarvkesta rebendile, mis nõuab ERAKORRALIST ARSTILIKKU ABi.
Regulaarsed silmaarsti kontrollid on eriti olulised noortel ja neil, kellel on perekonnas keratokoonus.