Ultraheli biomikroskoopia (UBM)

Ei kohaldu

Näitaja kohta

Ultraheli biomikroskoopia (UBM) on spetsiaalne silma eesosa struktuuride detailne uurimismeetod, mis kasutab kõrge sagedusega ultrahelilaineid. See võimaldab visualiseerida silma eesmist segmenti, sh iirist, sarvkesta ja eeskambrit, milles teised meetodid on piiratud. UBM on oluline diagnostiline vahend silmapõletiku, glaukooma ja teiste silma eesosa haiguste hindamisel.

Mis on Ultraheli biomikroskoopia (UBM)?

Funktsioon

Võimaldab detailset pilti silma eesosast, sealhulgas iirist, sarvkesta, eeskambrit ja soonkesi.
Kasulik struktuuride hindamisel, mida ei saa tavalise oftalmoskoobiaga hinnata.
Annab teavet glaukooma, kasvajate, trauma või põletike korral.

Päritolu ja tehnoloogia

UBM on arenenud tänapäevasest ultrahelitehnoloogiast, kohandatuna silma peenstruktuuride jaoks.
Kasutab 50–100 MHz sagedusega ultrahelilaineid, mis võimaldab resolutsiooni kuni 20–50 mikronit.
Meetod on mitteinvasiivne ja turvaline.

Protseduuri käik

Ettevalmistus

Patsient asetatakse lamavas asendis.
Silma pinnale kantakse kohalik tuimestus (tilgad).
Silma peale asetatakse väike sond, mis sisaldab ultrahelit.
Patsient palutakse vaadata kindlasse suunda või hoida silmi lahti.

Protseduur

Arst liigutab sondi õrnalt silma pinnal, et saada pilti erinevatest nurkadest.
Uuring kestab umbes 15-20 minutit mõlema silma korral.
Pärast protseduuri võib silm tunduda tuimena mõneks tunniks, seetõttu tuleb vältida silmade hõõrumist.

Mida näitab Ultraheli biomikroskoopia (UBM) pildistus?

Levinumad leidud ja muutused

Iirise või soonkesta kasvajad (nt melanosoom) või tsüstid.
Sarvkesta või iirise trauma või rebendid.
Eeskambri sügavuse muutused, mis võivad viidata glaukoomale või sulgunurgaga glaukoomale.
Silma eesosa põletikulised muutused (nt uveiit) või infektsioonid.
Kaasasündinud anomaaliad, nagu iirise või soonkesta arenguhäired.
Silma eesosa implantide või läätsede asendi hindamine.

Indikatsioonid: millal tehakse Ultraheli biomikroskoopia (UBM)?

Kliinilised olukorrad

Kahtlus glaukooma või silma siseseina surve tõusu korral, eriti sulgunurgaga glaukooma puhul.
Silma eesosa põletikud (uveiit) või infektsioonid, mis nõuavad täpsemat hindamist.
Trauma või kahjustus silma eesosas (nt iirise rebend, sarvkesta perforatsioon).
Kahtlus kasvaja või tsüsti olemasolu iirises, soonkestas või sarvkesta piirkonnas.
Silma eesosa kaasasündinud anomaaliate (nt aniriidia, iirise koloboom) hindamine.
Enne või pärast silma eesosa kirurgilist sekkumist (nt glaukooma operatsioon, läätsede asendamine).

Spetsialistid