Kaelaelundavastane
Kirjeldus
Kaelaelundavastane on seisund, kus seljaaju kaelaosas kokutab või surutakse kokku, mis põhjustab neuroloogilisi sümptomeid. See on kõige levinum seljaaju kahjustus täiskasvanutel ja võib põhjustada olulist funktsionaalset halvenemist, kui seda ei ravita. Ýigeaegne diagnoos ja sekkumine on väga olulised kahjude piiramiseks ja elukvaliteedi parandamiseks.
Kaelaelundavastane (inglise keeles Cervical Myelopathy) on patoloogiline seisund, mille puhul seljaaju kaelaosas (cervikaalosa) toimub kokkusurumine. See tekib enamasti degeneratiivsete muutuste tõttu kaelalülisambas, mis kitsendab seljaaju kanalit ja surub seljaaju või seljaaju juuri. Pikaajaline surve kahjustab seljaaju struktuure, takistades normaalet närvisignaali edasikandumist ajust kehasse ja tagasi. See võib mõjutada käte ja jalgade tundlikkust, liikuvust ning kontrolli uriini- ja roojemisel.
- Käte nõrkus ja kohmakus (näiteks raske on nööpe siduda või mündid taskust võtta)
- Kätes ja sõrmedes kihelev, põletav või numm tunne
- Jalgu tabav tasakaalutuse tunne või kõndimise raskused
- Kaela- või õlavalu, mis võib kiirgada kätele
- Spastiline kõnnak (jäigad, pingulised jalad)
- Keha koordinatsiooni oluline halvenemine
- Lihasnõrkus nii kätes kui jalgades
- Kuse- või roojapidamatus (harvem)
- Reflekside liigne elavnemine (hüperrefleksia)
Peamiseks põhjuseks on kaelalülisamba degeneratiivsed muutused, mis on seotud vananemisega. Levinumad põhjused ja riskitegurid on: Lülisambakanali ahenemine (spinaalstenoos), mis on sageli vanusega seotud; lülidevaheliste ketaste kulutus ja väljaulatus (hernieerunud kett); lülide servadel tekkivad luukasvajad (osteofüüdid); kaelatrauma (nt õnnetus); lülisamba stabiilsuse kaotuse (nt spondülolistees); mõned põletikulised haigused või revmatoidartriit; kaasasündinud kitsas seljaaju kanal. Risk suureneb vanusega (enamasti üle 50-aastastel) ning on suurem meestel.
Diagnoos algab põhjaliku anamneesi ja neuroloogilise uuringuga, kus arst hindab reflekse, jõudu, tundlikkust ja koordinatsiooni. Kõige olulisemaks kujutlusdiagnostika meetodiks on magnetresonantstomograafia (MRT), mis võimaldab detailselt näha seljaaju, seljaaju kanali kitsenemist ja ketaste seisukorda. Lülisamba luustruktuuride hindamiseks võib kasutada arvutitomograafiat (KT). Lisaks võidakse teha elektroneurograafiat (ENG) või elektromüograafiat (EMG), et hinnata närvikiiruseid ja lihaste aktiivsust, eristamaks muid neuropatiaid.
Ravi eesmärk on leevendada survet seljaaju vastu ja takistada neuroloogilise kahjustuse edasist progresseerumist. Ravistrateegia sõltub sümptomite raskusest. Mittedestruktiivsetel juhtudel võidakse alguses kasutada sümptomaatilist ravi: valu- ja põletikuvastased ravimid (NSAID-d), lühiajaline kortikosteroidide kurss, erilised füüsioteraapia harjutused kaela tugevdamiseks. Kui sümptomid on märkimisväärsed või halvenevad, on peamine ja kõige tõhusam ravimeetod kirurgiline sekkumine. Operatsiooni eesmärk on dekomresseerida seljaaju, eemaldades survet põhjustavad struktuurid (nt luukasvajad, hernia), ja stabiliseerida lülisammas (luuühendus - spondülodees). Pärast operatsiooni on oluline rehabilitatsioon.
- Kui tekivad järkjärgulised või äkilised kõnniraskused, tasakaaluhäired või sagedased kukkumised.
- Kui märkad käte või sõrmede nõrknemist, eriti peene motoorika halvenemist (kirjutamine, nööpimine).
- Kui esineb püsivat kihelevat, põletavat või numbritunnet kätes, sõrmedes, jalgades või rinnal.
- Kui kaelavalu on sidus neuroloogiliste sümptomitega (nagu eelpool kirjeldatud).
- Kui tekib raskusi uriini- või roojapidamisega ilma selget põhjuseta.
- Äärmuslikel juhtudel: kui toimub äkiline jalgade halvatus või uriini- või roojapidamatuse teke – see on meditsiiniline hädaolukord, mis nõuab kohest arstiabi.