Hüpoparatüreoos
Kirjeldus
Hüpoparatüreoos on haruldine, kuid võimalikult tõsine endokriinse süsteemi häire, mille puhul kilpnäärmed ei tooda piisavalt paratüreoidhormooni (PTH). See põhjustab organismis kaltsiumi taseme langust ja fosfori taseme tõusu, mis võib avalduda vägivaldsete lihaskrampide, torkeja tunnetena ning põhjustada pikaajalisi tüsistusi. Õigeaegne avastamine ja püsiv ravi on võtmetähtsusega elukvaliteedi säilitamiseks ja tõsisemate terviseprobleemide vältimiseks.
Hüpoparatüreoos on seisund, kus neli kilpnäärmeäärnest (paratüreoidnäärmet) ei too töödeldavalt välja paratüreoidhormooni (PTH). See hormoon on peamine keha kaltsiumi ja fosforitasemete regulaatoor. PTH puudumise korral imendub kaltsiumi soolestikust vähem, neerud eritavad seda liigselt ja luud vabastavad kaltsiumi ebapiisavalt. Tulemuseks on hüpokaltsimeemia (madal verese kaltsium) ja hüperfosfatameemia (kõrge verese fosfor). Need muutused mõjutavad otseselt närvisüsteemi ergastuvust ning lihaste ja südame talitlust, muutes need organid peamisteks kaebuste allikaks.
- Lihaste krambid, eriti kätes, jalgades ja näos (tetaania)
- Torkimistunne või tundetus huultes, sõrmedes ja jalgades
- Lihaste valulikkus ja jäikus
- Väsimus ja lihasenõrkus
- Rasked peavalud
- Ärevus ja meeleolu kõikumine
- Raskused kontsentratsiooniga ja mäluprobleemid
- Depressioon
- Kuiv ja kare nahk, küünte lõhenemine
- Katarakt (kääritis) – pikaajalise haiguse korral
- Südame rütmihäired (südame arrhüümiad)
- Lämbumistunne või raskused hingata
Enamik hüpoparatüreoosi juhtumeid on omandatud, mitte kaasasündinud. Peamine põhjus on kilpnäärme kirurgiline eemaldamine (türeoidektoomia), eriti vähktõve või hüpertüreoosi korral, mille käigus võidakse kahjustada või eemaldada ka kilpnäärmeäärmed. Teised põhjused hõlmavad autoimmuunhaigusi, kus keha immuunsüsteem ründab oma kilpnäärmeärasid, ja harvemini pärandlikke sündroome (nt Di George'i sündroom). Riskiteguriteks on naissugu, eelmised kaelaoperatsioonid ja autoimmuunhaiguste ajalugu peres.
Hüpoparatüreoosi diagnoos põhineb anamneesil, füüsilisel uuringul ja vereteste tulemustel. Võtmetyrimed on: verese kaltsiumi (Ca²⁺), fosfori (P) ja paratüreoidhormooni (PTH) tasemete määramine. Hüpoparatüreoosi korral on kaltsium madal, fosfor kõrge ja PTH ebapiisavalt madal või tuvastamatu. Lisaks võidakse teha elektrokardiogramm (EKG), et hinnata südame talitlust madala kaltsiumi mõjul, ja mõnikord luutiheduse skaneerimine, kuna pikaajaline häire võib mõjutada luumassi. Arst võib ka kontrollida neerude talitlust, et välistada muid põhjuseid.
Hüpoparatüreoosi põhiravi eesmärk on normaliseerida kaltsiumi ja fosfori taset veres ning leevendada sümptomeid. Raviks kasutatakse: kõrge annusega kaltsiumi preparaate (kaltsiumkarbonaat, kaltsiumtsitraat) suu kaudu; aktiivset D-vitamiini analoge (kaltsitriool või alfacaltsidool), mis aitavad soolestikul kaltsiumi imenduda; ja mõnikord tiaatsiid-diureetikume, et vähendada kaltsiumi eritumist neerude kaudu. Elustiilisoovitused hõlmavad toitumist, mis on rikas kaltsiumis (piimatooted, rohelised lehtköögiviljad) ja madal fosforis (piirata töödeldud toite, magusat jooki). Eluaegne jälgimine on vajalik annuste kohandamiseks ja tüsistuste vältimiseks.
Konsulteerige arstiga kohe, kui teil tekivad ägedad neuromuskulaarsed sümptomid nagu tugevad, valulikud lihaskrambid (eriti käte ja jalgade krambid), näo- või keharakkude kokkutõmbed, või kui tunnete, et hingamine muutub raskeks. Samuti on oluline pöörduda arsti poole, kui teil on diagnoositud hüpoparatüreoos ja tekivad südame pekslemise, uimastuse või teadvuse muutuste tunnused – need võivad viidata ägedale hüpokaltsimeemiale, mis vajab kiiret haiglaravi. Pikaajaliste sümptomite (näiteks väsimus, torkimine, meeleolu kõikumine) korral on oluline saada täpne diagnoos ja alustada ravi.